trĆ¼ki lehekĆ¼lg Press Kuressaare – Eesti kammermuusika pealinn? (Vahur Luhtsalu) - Meie Maa 2000-08-19 Vahur Luhtsalu - Meie Maa Küsimus võib tunduda naljakana, just saarlastele, kes võib-olla pole eriti lähedalt kammermuusikaga kokku puutunud. Arvan siiski, et see tiitel võiks Kuressaarele sobida. Toimusid ju siin 8.–12. augustini juba VI Kuressaare Kammermuusika Päevad. Kuressaare festival on teiste sarnaste seas Eestis kõige pikaealisem ja ka oma taotlustelt ainulaadseim. Neid inimesi ei ole väga palju, kes seda liiki muusikat kuulata ja hinnata oskavad. Festivali kunstiline juht Andres Paas aga pole sellest end lasknud heidutada – alustanud piskust, on ta harinud aasta-aastalt Saaremaa kontserdipublikut, hoidnud festivali head joont ning mainet ja oma üritusega innustanud teisigi kodusaarel muusika vallas midagi ette võtma. Iga aastaga on kontserdipublikut üha rohkem juurde tulnud, nii et võib arvata, et lähiaastatel võib kammerfestivali külastamine kujuneda omaette trendiks Saaremaa elanike ja suvekülaliste seas. Andres Paas ja Kuressaare Kultuurikeskuse töötajad on palju tänusõnu saanud toreda ettevõtmise alustamise ja elushoidmise eest ning saavad tunnustust edaspidi kindlasti veelgi. Praegu aga keskendun sellele, mida põnevat oli festivalil sellel aastal publikule pakkuda. Moskva muusikute avalöök Teisipäeval, 8. augustil kell 19 andsid festivali avalöögi Kuressaare Muusikakooli saalis muusikud meie naaberriigi pealinnast Moskvast. Esimesena kavas olnud R. Straussi Sonaat tšellole ja klaverile F-duur op. 6 on helilooja varasest loomeperioodist kirglik ning võimas heliteos, milles on palju fantaasiaruumi esitajaile. R. Komatškov tšellol ja N. Ardaševa klaveril suutsid oma kontseptsiooni sellest teosest täie selgusega esile tuua ja lummata kuulajaid seesmiselt pingestatud muusikaliste arendustega. Kontserdi kulminatsiooniks aga kujunes P. Tšaikovski klaveritrio a-moll op. 50 (1882) “Suure kunstniku mälestuseks”, kus lisaks eespool mainitud muusikutele astus üles ka Stepan Jakovitš viiulil. Teos on pühendatud N. Rubinšteinile – pianistile ja dirigendile, kes mängis olulist rolli helilooja elus, olles tema loomingu austaja ja peamine esitaja. Moskva muusikud oma hingestatud esituslaadiga vedasid saalis olnud kuulajaid sõna otseses mõttes läbi taeva ja põrgu, avades Tšaikovski muusikat tema venelikus mastaapsuses ning hiilguses. Kiidusõnad siinkohal pianist N. Ardaševale, kes Tšaikovski Trio hiiglaslikes klaveripassaažides näitas suurepärast instrumendivaldamist. Ei saa märkimata jätta, millise kirglikkuse ja selgusega võlus oma viiulilt teemasid välja S. Jakovitš. Publik oskas seda muusikalist kingitust vääriliselt hinnata. Ovatsioonid ja braavohüüded ei tahtnudki vaibuda, kuni Trio II osa VI variatsioon publiku suureks rõõmuks kordamisele läks. Duo Saviauk-Peterson raekojas Kolmapäev, 9. august kell 20, Kuressaare raekoda. “Eksootilised promenaadid”. Tauno Saviauk (flööt) ja Tiit Peterson (kitarr). Duo Saviauk-Peterson on tegutsenud 1995. aastast peale. Tegemist on väga kõrgetasemeliste ja hinnatud muusikutega. Kõnekas on ka fakt, et kontserdi algus nihkus veerand tundi edasi, kuna raekoja saal ei suutnud mahutada kõiki kuulajaid ning seetõttu tuli paigutada saali lisatoole. Ka lisalugudega ei olnud duo kitsi ning neid nõudis publik selle õhtu jooksul oma vaimustunud aplausiga korduvalt. Usun, et kõik, kellel õnnestus sellel õhtul saali pääseda, said kontserdist tõelise elamuse. Tauno Saviauk ja Tiit Peterson esitasid kireva kava sellele koosseisule loodud originaalloomingust erinevatelt heliloojatelt Heitor Villa-Lobosest Urmas Sisaskini välja. Kogu kontsert kulges tõusvas joones, iga teos oli suurepäraselt viimistletud ning ette kantud. Tahaksin kogu kontserdist eraldi välja tuua Urmas Sisaski “Hale-Bopp komeet” muljetavaldava ettekande. Nagu teose nimigi ütleb, on U. Sisask selle kirjutamiseks saanud inspiratsiooni 1997. aasta märtsis-aprillis ka Eestis nähtud Hale-Bopp komeedist. Kompositsiooniliselt on “Hale-Bopp komeet” väga terviklik teos, mis annab muusika keeles edasi komeedi vaateväljale ilmumise, tema kõige suurema heleduse saavutamise Andromedas, eemaldumise ja uuesti maailmaruumi kadumise inimeste vaateväljast. Väga suvise ning eht ladina-ameerikaliku meeleolu lõi saalis ansambel lugudega Astor Piazzollalt (Bordel 1900, Café 1930, night Club 1960) ja Celso Machadolt. Publikuga vahetu suhtlemisega suutsid T. Saviauk ja T. Peterson luua saalis väga õdusa ja meeldiva atmosfääri muusika nautimiseks. Triumfaalne debüüt Neljapäeval, 10. augustil kell 19 toimus muusikakooli saalis ühe senitundmatu kammerkoosseisu HonEst Quintette’i debüütkontsert. Tutvustuseks ansambli kohta olgu öeldud niipalju, et tegemist on kahe maa – Ungari ja Eesti – noorte muusikute ühisprojektiga. 10. augustil ülesastunud muusikute koosseis oli järgmine: Andres Paas – klaver, Barnabįs Kelemen – viiul, Leho Ugandi – viiul, Katalin Kokas – vioola, Kristjan Saar (tšello). Alati on debüüdid seotud suurte ootustega debüteerijate suhtes. HonEst Quintette’i esimest etteastet võib julgelt lugeda hästiõnnestunud debüütide hulka. Enamgi veel – see oli triumf! Kontsert algas Ernö Dohnįnyi (1877–1960) Klaverikvintetiga c-moll op. 1 (1895). Meil suhteliselt vähe mängitud helilooja esimene oopus hämmastab oma sisukuse ja sügavusega, eriti kui arvestada seda, et helilooja oli teost luues vaid 18-aastane! Pikantse detailina olgu mainitud, et teose esmaettekandel 1895. aastal Viinis seda kuulanud Brahms ütles pärast kontserti naljatamisi, et selle teose oleks vabalt võinud luua ka tema ise. Brahmsilikku on Dohnįnyi oopustes palju, ent rohkesti on ka Dohnįnyile endale omast – tema muusika sisaldab suurepärast essentsi ungaripärasusest ja heast klassikalisest maitsest. Bartóki Quintetto (1904) on sarnaselt Dohnįnyile helilooja noorpõlveteos. Teos erineb tunduvalt sellest helikeelest, millisena tunneb Bartóki loomingut valdav osa muusikamaailmast. Teoses on palju mõjutusi ungari rahvamuusikast, Brahmsilt, Wagnerilt, aga eriti Richard Straussilt. Tahaks väga tänada HonEst Quintette’i, kes oma kõrgetasemelise ja emotsionaalse esitusega mõlemas klaverikvintetis pani publikul saalis vere keema. Usun, et keegi ei jäänud sellel õhtul saalis toimunu suhtes ükskõikseks. Arvan, et kui inimesed saavad osa intensiivsest muusikategemisest, siis reageering sellele saab olla ka sügav vaimustus või hukkamõist. Loodan, et selle kvinteti esinemine ei jää esimeseks ega viimaseks, vaid et pärast edukat debüüti jäävad nad ka edaspidi pakkuma tõelisi elamusi kammermuusika austajaile! Veel üks kvintett Reedel, 11. augustil toimus samas saalis veel üks kvintetikontsert, ent seekord olid klaveri partneriteks puhkpillid. Kvinteti koosseisu kuulusid: Lembit Orgse – klaver, Olev Ainomäe – oboe, Vahur Vurm – klarnet, Rait Erikson – metsasarv, Kristjan Kungla – fagott. Kontserdil tulid ettekandele Mozarti ja Beethoveni klaverikvintetid ja Hindemithi Sonaat oboele ja klaverile. Kas segas pillimehi esinemisnärv või nö. suvine pillimänguvorm, ei suutnud ansambel kahjuks realiseerida seda, mida publik oleks neilt oodanud – emotsionaalset ja vahetut musitseerimist. Samas oli hea kuulata O. Ainomäe – L. Orgse duot Hindemithi sonaadis. Tahan kvintetile edaspidi südamele panna seda, et nad tooksid välja rohkem kontraste muusikas, laiendades dünaamilist skaalat äärmuste suunas ning pööraksid suuremat tähelepanu intonatsioonile. Kaunis lõppakord “Hommage į Fauré” oli laupäeval, 12. augustil toimunud galakontserdi pealkiri, mis ühtlasi lõpetas 5 päeva kestnud festivali. Üles astusid duod Komatškov-Ardaševa, Valdmaa-Paas ja Mati Mikalai koos ühendatud jõududega ERSOst – Maano Männi, Martti Mägi, Tõnu Jõesaar. G. Fauré Sonaat tšellole ja klaverile nr. 1 d-moll op. 109 moskvalaste esituses oli ette kantud vene hingelaadile omase kirglikkusega. Tšellist R. Komatškov on väga hea kõlakultuuriga instrumentalist. Tal on hea tehnika ning teose kõlapilt on suurepäraselt viimistletud. Samas panin korduvalt tähele, et dünaamiliselt intensiivset, tõusvas joones fortesse edasiarendamist nõudvad fraasid sonaadis fileeriti tšellisti poolt üliilusa tooniga pianosse ära. Selline lahendus jäi minu jaoks poolikuks. Kuid see on muidugi allakirjutanu subjektiivne arvamus. Pianist Ardaševa oli R. Komatškovile võrdväärne partner. Tahaks kiita tema konkreetset klaverikõla ja viimseni lihvitud klaveripartiid, kus pole paika ka juhuslikult sisse lipsata võivatel vigadel. Eraldi väärib märkimist, et nii Fauré Sonaadis kui ka festivali avakontserdil ei vajanud Ardaševa lehekeerajat vaatamata sellele, et kõigis neis ettekandele tulnud teostes on vägagi keeruline klaveripartii. Lied-duo Valdmaa-Paas näitas end heast küljest. Neil kahel muusikul on seljataga ilmselt Eesti suurim lied’i interpreteerimise kogemus. Nüüd tõestasid muusikud, et mõistavad ka Fauré laulude iseärasusi ja nüansse. Fauré Klaverikvintett nr. 1 c-moll op. 15 oli ilus lõppakord VI Kuressaare Kammermuusika päevadele. Eriti jäi kvintetist meelde liikuv II osa Scherzo oma humoorikuse, huvitavate harmooniate ja omapäraste keelpilli pizzicatodega. Usun, et kuuendat korda toimuv festival on kõnekas fakt sellest, mida suudavad inimesed, kes tunnevad sügavat armastust muusika ja publiku vastu, kes oskavad seda kunsti hinnata. Andres Paas koostöös Kuressaare Kultuurikeskusega on suutnud tekitada Saaremaal traditsiooni, mida pole varem olnud. Usun, et festivalil seisab ees suur tulevik, et selle ürituse vastu on edaspidi ka suurem meediahuvi ning laieneb ka festivali rahvusvaheline kandepind, nagu tänavune aasta oma välisesinejatega tõestas. Tahan soovida, et tegijail ikka jätkuks kadakasarnast visadust, sitkust ja novaatorlikkust oma uute ideede realiseerimisel! Kohtumiseni VII Kuressaare Kammermuusika Päevadel!