Press
Quo vadis, Kuressaare Kammermuusika päevad? (Vahur Luhtsalu) - Saare Muusika
2000-08-23
Vahur Luhtsalu - Saare Muusika
8.–12. augustini Saaremaa pealinnas toimunud traditsioonilistelt Kuressaare Kammermuusika Päevadelt tõstaksin kõige enam esile vene muusikute kontserti ja HonEst Quintette’i ülesastumist. Kontsertidelt saadud elamustest ja mõnedest oma mõtetest festivaliga seoses tulebki siinkohal juttu.
Läbi taeva ja põõrgu
Teisipäeval, 8. augustil andsid Kuressaare Muusikakooli saalis festivali avalöögi muusikud Venemaalt. Esimesena kavas olnud R. Straussi Sonaat tšellole ja klaverile F-duur op. 6 on helilooja varasest loomeperioodist kirglik ning võimas heliteos, milles on palju fantaasiaruumi esitajaile. R. Komatškov tšellol ja N. Ardaševa klaveril suutsid oma kontseptsiooni sellest teosest täie selgusega esile tuua ja lummata kuulajaid seesmiselt pingestatud muusikaliste arendustega. Kontserdi kulminatsiooniks aga kujunes P. Tšaikovski klaveritrio a-moll op. 50 (1882), kus lisaks eespool mainitud muusikutele astus üles ka Stepan Jakovitš viiulil. Moskva muusikud vedasid saalis olnud kuulajaid sõna otseses mõttes läbi taeva ja põrgu, avades Tšaikovski muusikat tema venelikus mastaapsuses ning hiilguses. Kiidusõnad siinkohal pianist N. Ardaševale, kes Tšaikovski Trio hiiglaslikes klaveripassaažides näitas suurepärast instrumendivaldamist. Publik oskas seda muusikalist kingitust vääriliselt hinnata. Ovatsioonid ja braavohüüded ei tahtnudki vaibuda, kuni Trio II osa VI variatsioon publiku suureks rõõmuks kordamisele läks.
HonEst Quintette’i triumf
Neljapäeval andis muusikakooli saalis debüütkontserdi üks senitundmatu kammerkoosseis – HonEst Quintette. Tutvustuseks ansambli kohta olgu öeldud niipalju, et tegemist on kahe maa – Ungari ja Eesti – noorte muusikute ühisprojektiga. 10. augustil ülesastunud muusikute koosseis oli järgmine: Andres Paas – klaver, Barnabás Kelemen – viiul, Leho Ugandi – viiul, Katalin Kokas – vioola ja Kristjan Saar – tšello.
Alati on debüüdid seotud suurte ootustega debüteerijate suhtes. HonEst Quintette’i esimest etteastet võib julgelt lugeda hästiõnnestunud debüütide hulka. Enamgi veel – see oli triumf!!!
Kontsert algas Ernö Dohnányi (1877–1960) Klaverikvintetiga c-moll op. 1 (1895). Meil suhteliselt vähe mängitud helilooja esimene oopus hämmastab oma sisukuse ja sügavusega, eriti kui arvestada seda, et helilooja oli teost luues vaid 18-aastane. Bartóki Quintetto (1904) erineb tunduvalt sellest helikeelest, millisena tunneb Bartóki loomingut valdav osa muusikamaailmast. Teoses on palju mõjutusi ungari rahvamuusikast, Brahmsilt, Wagnerilt, aga eriti Richard Straussilt.
Tahaks väga tänada HonEst Quintette’i, kes oma madjarliku ja emotsionaalse esitusega mõlemas klaverikvintetis pani publikul saalis vere keema. Usun, et keegi ei jäänud sellel õhtul saalis toimunu suhtes ükskõikseks. Loodan, et selle kvinteti esinemine ei jää esimeseks ega viimaseks, vaid et pärast edukat debüüti jäävad nad ka edaspidi pakkuma tõelisi elamusi kammermuusika austajaile.
Tulevikule mõeldes
Kirjutaksin heameelega ka teistest kontsertidest, mis olid samuti väga kõrgetasemelised, ent kahjuks napp leheruum ei võimalda mul seda teha. Tahaksin veel rääkida mõnest asjast, mis puudutab festivali ja selle tulevikku.
Kuressaare festival on teiste sarnaste muusikaürituste seas Eestis kõige pikaealisem ja oma taotlustes ainulaadseim. Jälgides kammermuusika päevade repertuaari läbi aastate, võib märgata, et ettekandele tulevad teosed, mis kuuluvad selle žanri paremiku hulka. Festivali kunstiline juht Andres Paas on koostöös Kuressaare Kultuurikeskusega suutnud tekitada traditsiooni Saaremaal, mida pole siin varem olnud, ning alustades piskust, aasta-aastalt harinud Saaremaa kontserdipublikut, hoides festivali head joont ja mainet. Iga aastaga on kontserdipublikut üha rohkem juurde tulnud, nii et võib arvata, et lähiaastatel võib kammerfestivali külastamine kujuneda omaette trendiks Saaremaa elanike ja suvekülaliste seas.
Neid tendentse arvestades on mul väike kartus – mis saab, kui tuleval aastal ei mahuta kammermuusika päevad oma publikut seni kasutusel olevatesse saalidesse ära?
Nagu mulle on teada, on Kuressaares palju räägitud sellest, et renoveerida Kuressaare kultuurikeskuse suur saal, mis võiks tulevikus hakata mahutama kuni 400 inimest. Ma arvan, et sellise multifunktsionaalse saali olemasolu, kus oleks võimalik korraldada kontserte, rahvusvahelisi konverentse, balle jms., muutub juba lähiajal Kuressaarele hädavajalikuks. Usun, et hästi läbimõeldud äriplaaniga on selle teostamine mõeldav lähitulevikus.
Teine oluline moment on see, et äärmiselt vajalik oleks ka salvestada kõik festivali ajal toimuvad kontserdid või vähemalt osa neist, professionaalse, kõrgkvaliteetset heli võimaldava videotehnikaga. Kas Saaremaa kohalike jõududega või riigitelevisiooni toetusel. Nendest kaadritest saavad hiljem ajaloodokumendid, mis peegeldavad Kuressaare ja festivali arengut läbi aastate. Mõnikord me unustame tõsiasja, et täna, käesoleval hetkel, me teeme ajalugu ja seda on tarvis talletada, liiatigi, kui tänapäevane tehnika meile selleks suurepäraseid võimalusi pakub.
Eelmises Saare Muusika numbris avaldati arvamust, et Kuressaare Ooperipäevad võiksid kujuneda linna visiitkaardiks. Nõustun sellega täielikult, kuid tahaksin lisada, et miks ei võiks Kuressaarel olla erinevalt kujundatud visiitkaarte igale maitsele? Kuressaare Kammermuusika Päevad on täitnud ja täidavad ka edaspidi selles oma rolli suurepäraselt, rääkimata sellest kui palju muusikasõpru on siin saanud sügavaid elamusi kogu eluks!
Viva la musica! Kohtumiseni VII Kuressaare Kammermuusika Päevadel!