Press
Kammersoov (Ene Kallas) - Oma Saar
2008-08-05
Sellel nädalal on saarlastel taaskord võimalus osa saada suurejoonelisest kammermuusikafestivalist. Viie päeva jooksul pakutakse kuut eriilmelist ja kaheldamatult kõrgetasemelisi kontserti, mis peaks tooma saalidesse hulgaliselt kammerlikumat laadi muusika nautijaid ja austajaid. Aga mitte ainult. Kellele flamenko, kellele sakraalmuusika, rääkimata Eesti ja Leedu tippmuusikute kontserdeist.
Ilma südametunnistuse piinadeta võib öelda, et Eesti vanimad kammermuusikapäevad toovad suvituslinna kõrgkultuuri. Sellise, mida ei ole isegi suurtes linnades ülearu palju, saati siis siin väikese saare peal.
Kultuuri on igasugust. Võib koguni öelda, et kultuur on igal pool ja kõikjal. Tasub silmad lahti teha ja vaadata. Muusika on aga kindlalt valdkond, kus saab ja tuleb rääkida peaasjalikult kultuurist. Eriti veel siis, kui tegu kammermuusikaga.
Kõrgkultuur? Jah ja ei. Kõrgkultuur ses suhtes, et vaevalt saab praegu mõelda Hayndi loomest kui popmuusikast. Omal ajal võib-olla tõesti. Ka Johann Sebastian Bachi muusika võis olla n-ö laiatarbekaup, samuti estampittad ning loomulikult flamenko. See viimane on aga hispaanlastele nii omane ja loomulik, et ei ole midagi imestada, kui kuumavereliste maa suvalises nurgakõrtsis võib näha sellist flamenkotantsu nagu ei kuskil mujal. Loodetavasti jõuab toreadooridemaa uhkus ja toredus ka siia, jooksupolka ning labajalavalsi maale.
Kammermuusika on samamoodi elus kui praegune pop-, d˛äss-, rock- või mistahes muusika. Oleneb vaid sellest, kes ja kuidas mängib. Kui aga heita pilk 14. Kuressaare kammermuusikapäevadel osalevatele artistide plejaadile, ei teki vähemalt mul kahtlust, et igaüks võib leida midagi enda maitsele. Aga kui ei, siis tulge ja kuulake ikka. Aga hoiatan, et see võib saada harjumuseks - hea muusika kuulamine.
Ene Kallas