Press
Meelespea (Mailis Põõld) - Saare Muusika
2000-08-23
Mailis Põõld - Saare Muusika
Kui kuue-aastane laps arvatakse olevat küps kooli minema, siis Kuressaare Kammermuusika Päevade puhul võõib tõõdeda, et need on eelkoolieast ammu väljas ning võõivad kuueselt uhkust tunda kopsaka elukogemuste pagasi üle.
Ladusa korralduse ja südamliku vastuvõõtuga Saaremaa kammermuusikanädal tegi endale muusikute hulgas nime juba algusaastail, vääriline publikuhuvi kerkis asjale toeks siiski hiljem. Tahaksin väga loota, et publiku toetus ka tulevikus ei rauge, korraldajailt aga ootan, et neil jätkub uusi ideid heatasemeliste muusikaõõhtute vormiliseks rikastamiseks ja läbivate sisuliinide tugevdamiseks. Kammermuusika on sedavõõrd mitmekülgne valdkond, et nii repertuaari kui ka ansamblikoosseisude puhul tuleks võõimaluse korral tegutseda maksimaalselt avaral mänguväljal. Veelgi enam mitmekülgsust üldplaanis, kuid samas ka õõhtusisest tugevamat ja arenguliselt väljapeetumat suunitlust! See pole mitte niivõõrd minupoolne kriitika kui just palve.
Olles viis õõhtut otsast lõõpuni ära kuulanud, võõin kõõigile kuuldud teostele (NB! mitte lihtsalt viiele kontserdile, vaid eraldi kõõigile teostele) tagasi mõõeldes öõelda, et keskpärast interpretatsiooni oli vähe, head ja väga head palju ning suurepäraseid esitusi samuti. Igal kontserdil kujunes erinev atmosfäär ning täiesti erinev oli ka publiku ja esinejate omavaheline kontakt; igal kontserdil (ka need õõhtud, mis näiliselt läksid vaid tõõusujoones) olid omad tõõusud ja mõõöönad. Ent nagu ikka, mida kõõrgem oli üldine mängutoonus, seda märkamatumaks jäi kohatine sisust ülelibisemine ja esituskvaliteedi langus. Üldiselt olen festivaliga väga rahul.
Avakontserdil
esinesid Moskva Riikliku Konservatooriumi kasvandikud Natalia Ardaševa (klaver), Stepan Jakovitš (viiul), Rustam Komatškov (tšello). Tundub täiesti ülearune rääkida venelaste kõrgest professionaalsest meisterlikkusest, sest kõik, kes muusikaelu ja -haridusega kasvõi natukenegi sina-peal, teavad isegi, et Moskva konservatooriumi pole kohmaka mänguoskuse korral võimalik lõpetada. Ja kuna vene trio puhul on tegemist rahvusvahelistel lavadel pärjatud muusikutega, siis seda enam pole põhjust raisata sõnu üksnes väljapaistvate tehniliste oskuste kiitmisele. Pigem võiks rääkida sellest, milles siis ikkagi väljendus moskvalaste omapära (sest omapärased nad kahtlemata olid) ka milline oli trioliikmete panus ansambli näo kujundamisse. Mulle jättis sügava mulje, kui selgelt olid muusikud ühe eesmärgi nimel väljas, ent veelgi sümpaatsem oli see, kui teadlikult tunnetasid nad iseenda osa teatud teose esitamisel. Ei üritatud oma rollist kõrvale hiilida või seda partneri oma vastu välja vahetada. Näiteks on pianistil Tšaikovski a-moll Klaveritrios üllalt tänamatu ja väsitav ülesanne. Materjal on nii seatud, et kogu teose kestel pole tal hingetõmbamiseks kuigivõrd aega. Aga valdavalt on massiivne klaveripartii üksnes taust, millele teose põhisõnumi jäädvustavad viiul ja tšello. Ent niipea, kui klaveritaust langeb ära või jääb õblukeseks, ei pääse ka viiuli- ja tšellomeloodiad enam vajaliku suursugususega mõjule. Ardaševal ei juhtunud seda kordagi. Samas on aga II osas variatsioone, kus tuleb momentaalselt ümber orienteeruda, sest sisuliin on ühtäkki pianisti peos ning tal tuleb seda vedada täiesti üksi, ilma et viiulist-tšellost oleks mingitki tuge. Ardaševa oli ka neil ootamatutel soleerimishetkedel löögivalmis. Tšellist Rustam Komatškov on intensiivse kujutlusvõimega ning jäägitu kontsentratsiooniga muusik. Asend ja olek, kuidas ta pilli mängib, pole just tavaliste killast. Tema mängus ei ole tühje, lihtsalt kindla peale või üksnes puhttehniliselt äramängitud fraase. Fraas lähtub kujundist, toon lähtub värvist ja värvivarjundeist (tooni värvimisel on tal siiski kindlad eelistused) ning mängukiirus tuleneb lihtsast reeglist: nii kiiresti, et mõte ei libiseks eest või käest. Kui näiteks Komatškov on erakordse solistisädemega pillimees, siis viiuldaja Stepan Jakovitš on sedasorti mängija, kes just partnereist inspireerituna sekkub vaimukalt dialoogi.
Võluvaim ja stiilselt väljapeetuim õhtu
kujunes Tauno Saviaugu (flööt) ja Tiit Petersoni (kitarr) kontserdist. Kava oli äärmiselt meeleolukas ja omal kohal olid ka Petersoni sõnalised kommentaarid – vabad, lahedad ja hästi ajastatud. Kui analüüsida publiku reaktsiooni, siis tundus, et esimeses pooles rahvas justnagu kartis muusikute poolt pakutavaga kaasa minna. Kuulati küll suure huviga, ent liiga tõsimeelselt ja naudinguta. Aga muusikas peitub ju tegelikult mis iganes: on pingelisi ja ülipingelisi hetki…, kuid on ka meeleolude pooltoone ja samuti puhast rõõmu, heaolu ja pingevabadust. Ning just puhast muusikalist naudingut ja pingevabadust pakkusidki Saviauk-Peterson ennekõike. Ja ei puudunud sel kontserdil ka need teosed, mida kuulates oli võimalik iseendasse süüvida või omaenese minast hoopis kaugemale vaadata (Peeter Vähi “Müstiline ühinemine”, Urmas Sisaski “Hale-Bopp’i komeet”). Tõeliselt vastutulelik publik tajub sääraseid hoovusi lennult. Tore, muusikuil õnnestus publiku teatav kapseldumine murda. Kumbki, ei flööt ega kitarr, pole kõrvulukustava kõlaamplituudiga instrument. Flöödi- ja kitarriheli ei tungi peale ega rõhu…, flööt ja kitarr võetakse rändama minnes kaasa, flöödi- ja kitarriheliga rännatakse mõtetes.
HonEst Quintette’i
kontserdist koosseisus Andres Paas (klaver), Barnabás Kelemen (viiul), Leho Ugandi (viiul), Katalin Kokas (vioola), Kristjan Saar (tšello) kujunes üks kammermuusikapäevade haripunkte. Kvintett mängis suure andumuse ja aplombiga ning publik sõna otseses mõttes köeti üles ja küpsetati ära. Publiku suhtes luban endale ka ühe otsese märkuse: olgu esitus kui tahes haarav, traditsioon on selline, et tsükli (sonaat, süit, kontsert…) puhul osade vahel ei plaksutata. See on reegel, millest hoitakse kinni ja sellest üleastumine ei näita midagi muud kui kogenematust. Aga nüüd kvintetist. Ma ei tea, millised plaanid on ansamblil tulevikus ja kui suured on koosmängu-kokkuharjutamise võimalused, aga Kuressaare esinemine oli muljetavaldav. Tõelise elamuse pakkusid mulle Béla Bartóki kvinteti III osa Adagio ja järkjärgulise kõlamassiivide kokkurullumisena kulgev finaal. Ansambel mängib suure pühendumisega ja n-ö. pidevas tõusulaines, aga just sealt laineharjalt laskudes on oht, et sisse lipsavad üldsõnalised episoodid. Muusikaliste kujundite osas on ansambli huviorbiidis praegu kõik see, mis seotud edasiliikumise, kõrgemale tõusmise, sööstmise ja avanemisega, aga kui edaspidi õnnestuks ka vastandid, st. taandumine, allalaskumine, pidurdamine jne. läbi mõelda ja välja töötada, siis küllap avanevad ansamblile nii mõnedki uksed.
Rahustav klassikaõhtu
Kui järgmisel õhtul oli ära esinenud ka kvintett koosseisus Lembit Orgse (klaver), Olev Ainomäe (oboe), Vahur Vurm (klarnet), Rait Erikson (metsasarv), Kristjan Kungla (fagott), siis mõtlesin: vaat’ kui kahju, et need kaks ansamblit ei kuulanud täies koosseisus teineteist. Mitte et neil oleks teineteiselt vaja ilmtingimata ühtteist õppida. Ei, ei ole vaja, aga nad oleksid kindla peale õppinud ja oh kui erinevaid asju! Klassikat on alati väga vabastav kuulata, see epohh välistab efekti ja raamib isiksust, kitsendamata sealjuures ometigi tema individuaalsust… ning lõpptulemusena annabki just klassika hingerahu tagasi. Ja mitte ükskõikse või apaatse rahu, vaid nn. teise hingamise, värske ja kevadise. Nelja puhkpilli tämbrid on sedavõrd erinevad, et isegi siis, kui nad esitavad samaaegselt sarnast temaatilist materjali, on ikkagi tegemist ühe mõtte eri vaatenurkadega, mida siis klaver omakorda veel viiendana täiendab ja lõpuks fookusesse seab.
Erilise lustiga kuulasin pillimeeste omavahelisi dialooge Mozarti kvintetis: mõtlikud, unistavad, mahlakas…, vahel käremeelsed, vahel humoorikad, isegi tänitavad ja parastavad, mida iganes – otsekui suur hulk eri vanuses ja erineva kasvatusega asjamehi. Oli väga tore kontsert ja sugugi mitte ainult seetõttu, et mängiti klassikat.
Lõppkontserdil
kõlasid Gabriel Fauré teosed. Fauré on suur helilooja, aga ta seisab teistest suurtest eraldi. Ei kõrgemal ega madalamal, vaid eraldi. Seisis juba omas ajas ja seisab siiani. Põhjus ei seisne milleski muus kui Fauré loomingus, tema kummaliselt hingesulguvas muusikas. Taas oli heameel kuulata duot Natalia Ardaševa – Rustam Komatškov. Niinimetatud käsitöönduslikust küljest oli nende mäng ansamblimängu leksikon, ent muusikalises mõttes oli teostus selleks liiga haarav, et siinkohal üksnes didaktilise pooluse tunnustamisega piirduda. Komatškov annab ehedalt edasi Fauré muusika sisekõne, mis ka tormilistel väljapurskumise hetkedel säilitab teatava meditatiivse alatooni ning Ardaševa suudab tšellisti kujunditajule vaistlikult reageerida.
Villu Valdmaa (bariton) ja Andres Paasi esituses sai kuulda tänavuse festivali ainsat vokaalnumbrit. Fauré laulud on põnevad, poeetilised ja komplitseeritud. Nende tekstid eeldaksid justkui õhkamist-unelemist, aga muusikas pole sentimentaalsusele kohta. Valdmaa ja Paasi esituses kõlasid laulud teatava karguse ja isegi karmusega.
Festivali viimase sõna ütles kvartett koosseisus Mati Mikalai (klaver), Maano Männi (viiul), Martti Mägi (vioola), Tõnu Jõesaar (tšello). Kõrge mängukultuuriga ja sisus süvitsiminev ansambel. Laulvad, pehmed ja samas intensiivsed pillitämbrid ning klaveri hoogsalt graafiline, virtuoosne ja õhurikas partii.
Koos selle kvartetiga said kuuendad kammermuusikapäevad läbi. Ja küllap festivali kunstiline juht Andres Paas juba aimab, millise teosega seitsmendad algavad.