trüki lehekülg


Press

Eesti tippinterpreedid viis päeva Kuressaares (Luule German) - Saare Nädalaleht
1998-08-01

Luule German - Saare Nädalaleht

Unustanud kõik muu siin maailmas, seisis kolmeaastane Andres, suu ammuli, ühe küllatulnud onu ees ja vaatas, kuidas too akordionist muusika välja võlus. “Seda on vanemad mulle minu kohta rääkinud. Ise ma nii täpselt ei mäleta,” täpsustab klaverikunstnikuks kasvanud Andres Paas. “Aga ma ei mäleta ka, et ma kunagi midagi muud oleksin õppida tahtnud kui muusikat.” Seda on ta ka teinud ja peab nüüd vajalikuks tuua kodusaarele selline muusika, mille järele pühendamatud vajadust tunda ei oskagi. Tänavu juba neljandat korda, 11.–15. augustini toimuvad Kuressaares kammermuusika päevad, mille kunstiline juht on Andres Paas.

Mille poolest tänavused kammermuusika päevad erinevad eelmistest?
Sisulises mõttes oleme läinud sama rada pidi nagu alguses suuna võtsime: stiilipuhtalt keskenduda ainult kammermuusika tutvustamisele-esitamisele. Nelja aasta läbilõikes võib võrdluseks ütelda, et repertuaar on muutunud rariteetsemaks, palju on teoseid, mis on Eestis väga harva ettekantavad või isegi esiettekandes. See ongi meie üks põhimõtteid – tutvustada vähemängitavaid teoseid.

Kas te ei karda, et publikust puudu tuleb?
Kolm aastat on näidanud seda, et publikut tuleb juurde. Usun, et siin on väga palju niisuguseid inimesi, keda selline muusika huvitab. Või hakkab huvitama, kui tulevad kuulama. Eelmisel aastal oli juba külalisi ka väljastpoolt Saaremaad. Keegi ütles sel suvel just tabavalt, et klassikalise muusika huvi tõus on olnud märgatav.

Võib-olla huvitav repertuaar ongi üks niisugune aspekt, mis meelitab interpreete kohale. Kuna meie rahakott on aastatega paksemaks läinud, siis on siia võimalik kutsuda ka Eesti tippinterpreete. Miks mitte edaspidi kutsuda ka esinejaid välismaalt? See muidugi eeldab veelgi paksemat rahakotti. Ei julge midagi lubada, aga perspektiivi mõttes oleks vaja erinevaid esitajaid kutsuda.

Järelikult kuuleb kammermuusikat Kuressaares ka tuleval aastal.
Enne iga eelnevat festivali on selline tunne, et jätaks katki, aitab küll. Küllap see tuleb korraldamise pingest. Aga pärast, kui üritus on õnnestunud ja tagasiside on väga positiivne, siis tuleb jälle mõte, et tasub ikka pingutamist. Oleme korraldajatega otsustanud, et teeme viis festivali ära, siis istume maha ja mõtleme sügavalt järele. Kolme aasta vältel on läinud tõusvas joones.

Kas publik on aastatega muutunud? Kas on märgata Kuressaare muusikakooli kasvatavat mõju?
Pean kurvastusega nentima, et muusikakooli õpetajate huvi ei ole nii suur kui võiks olla. Siin on oma kindel publik, kindlad näod, kes on käinud aastast aastasse ja kõikidel kontsertidel. Isegi nagu imestama paneb mõningane passiivsus ja mitte ainult selle ürituse suhtes, vaid üleüldiselt kultuuriürituste suhtes. Suvemuusikat kuulamas ja mujal, ikka on ainult ühed ja samad näod. Ilmselt on asi mõnede inimeste endi passiivsuses. Meie pakume igal juhul parimat ja kõrgeimat kvaliteeti, mis on Eestis võimalik.

Kas on palju interpreete, kes tulevad tänavu esimest korda Kuressaare kammermuusika päevadele esinema?
Jaa, muidugi. Aga on ka interpreete, kes on kõikidel festivalidel esinenud. Näiteks Tanel Joamets, loomulikult ma ise korraldajana. Vahur Luhtsalu on teist korda, aga näiteks avapäeval esinejad, Tallinna keelpillikvartett on esmakordselt. Ivari Ilja (klaver), viiuldaja Ülo Kaadu ja kitarrist Tiit Peterson on esmakordselt. Need ja paljud teised on eesti tippnimed.

Miks korraldate kammerkontserte just Saaremaal?

Saaremaa ise ajendaski mind neid kontserte tegema. Tallinnas on kontserte tihedalt, aga Saaremaal oli vaikus. Igal suvel olen siin vanemate juures ja see suur vaikus, mis siin valitses, oli lausa kurb. Olles aga natuke uurinud ajalugu – Joosep Aaviku ajal toimusid Kuressaares suured vabaõhukontserdid Tallinna sümfoniettorkestriga. 30-ndatel aastatel kanti ette Haydni oratoorium “Loomine”, Händeli “Juudas Maccabeus” – gigantsed teosed –, lugedes niisuguseis fakte, tekkis endalgi tahtmine natuke seda kultuuri siin jälle edendama hakata.