trüki lehekülg


Press

Kuressaares kohtusid süvamuusikagurmaanid (Maarja Kasema) - Sõnumileht
1998-08-18

Maarja Kasema - Sõnumileht

11.–15. augustini vältasid Kuressaare IV kammermuusikapäevad. Juba traditsiooniks muutunud festival on Eestis ainsana keskendunud stiilipuhtalt autentse kõrgkammermuusika esitamisele.

Kõrge tasemega Kuressaare IV kammermuusikapäevade viiel kontserdil toodi muusikasõprade ette taas eriilmeline ja mahukas kammermuusikapärand. Rõõm on märkida, et publiku poolehoid ja üritustest osavõtt on iga aastaga kasvanud. Kuressaare muusikakooli saal ja linnuse kapiitlisaal olid kõigil kontsertidel täidetud muusikahuvilistega ning esmakordselt festivali ajaloos oli vaja isegi lisakohti. Seega on põhjust öelda, et kõige parem reklaam festivalile on festival ise.

Kauaküpsenud viljad on magusad
Olles ise kõigil neljal aastal kuulajana osalenud, võin öelda, et päris suure hulga muusikasõprade jaoks seostub juba mitmes augustikuu kindlalt Kuressaare kammermuusikapäevadega. Kunstiline juht Andres Paas ja Kuressaare Kultuurikeskuse juhataja Tiiu Villsaar, kes on ürituse peakorraldajad, teavad, et iga algus on raske, kuid viljad, mis küpsevad iga järjekordse õnnestumisega, on väga magusad.

Avakontserdil esitasid NYYD Ensemble’i liikmed Jana Peäske (klaver), Mihkel Peäske (flööt), Kalev Kuljus (oboe), Meelis Vind (klarnet), Peeter Sarapuu (fagott) ning Kalle Koppel (metsasarv) prantsuse kammermuusikat. Kontserdi tugevaimad elamused seostuvad Poulenci Sekstetiga, mis oli nii kompositsiooniliselt kui ka ansamblimängult perfektne. Emotsionaalne lõppakord oli Francaix’ sekstett “Karjase tund”, mille osade omanäolised pealkirjad – “Kaunid vanakesed”, “Ahvatlevad kaunitarid”, “Väikesed närvilised” – moodustasid vaid pisku kõigest pakutust.

Raskekoelisus vaheldus meelelahutusega
Järgnevad kaks õhtut olid pühendatud duodele. Kolmapäeval esinesid Vahur Luhtsalu (tšello) ja Andres Paas (klaver) ning kahtlemata kuulus ka see kontsert festivali tipphetkede hulka. Silmapaistvalt hea ansamblitunnetus, ühine muusikaline vereringe ja professionaalne stabiilsus on selle ansambli firmamärgid. Kui J. S. Bachi Sonaat G-duur (BWV 1027) ja Beethoveni Sonaat A-duur op. 69 kuuluvad muusikaklassika kullafondi, siis meeldiv üllatus oli ungari helilooja Dohnányi (1877-1960) sajandivahetusel kirjutatud Sonaat klaverile ja tšellole B-duur op. 8. Tundub, et just romantiline muusika on ansamblile kõige hingelähedasem.
Duo Ülo Kaadu (viiul) – Tiit Peterson (kitarr) kontsert toimus ainsana linnuse kapiitlisaalis, mille eriline interjöör ja akustika kindlasti kontserdi õnnestumisele kaasa aitasid. Itaalia barokk- ning romantiline muusika pakkus kammermuusikapäevade kavas huvitavat vaheldust.
Galakontsert “Rahmaninov 125” oli suurejooneline nii koosseisude mitmekesisuse kui ka teoste valiku poolest. Kontsert algas helilooja noorpõlveteosega “Eleegiline trio nr. 1 g-moll”, mille esitasid Maano Männi, Leho Karin ja Tanel Joamets. Trio monoliitsus ja suurepärane kõla andsid hästi edasi teose pinget ja dramatismi.

Kontrastitihe lõppkontsert
Valiku romansse esitasid Villu Valdmaa ja Andres Paas. Kontserdi teises pooles kõlasid Tallinna Klaveriduo – Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske – temperamentses esituses “Sümfoonilised tantsud kahele klaverile op. 45”. Lõppkontsert kuulus Tallinna Keelpillikvartetile – Urmas Vulp, Toomas Nestor, Heili Eespere, Henry-David Varema – ning Ivari Iljale. Kava oli väga kontrastiderohke, pakkudes kuulajale põhjamaist Ellerit, traagilist Šostakovitšit ning romantilistest tunnetest pakatavat Schumanni. Jälle saab esile tõsta täpset ansamblitunnetust ja nüanssiderikkust. Elujaatav ning armastusest pulbitsev Klaverikvintett oli IV kammermuusikapäevadele igati väärikas lõpetus.