Press
Provints ärkas (Tanel Joamets) - Sirp
1995-09-01
Tanel Joamets - Sirp
Praegu on Eestis hetk, mil äkki paljud on hakanud aru saama, et kultuurielu on meil haiglaselt Tallinna koondunud. Mõni aasta tagasi anti väljaspool Tallinna vaid mõni haruharv tõsise muusika kontsert. Huvitav, et ainsad suuremad sündmused üle-eestilises muusikaelus olid Viljandi vana- ja folkmuusika, Tartu metsasarve, Pärnu džässi ja uue muusika festival. Need muusikaharud esindavad aga mingis mõttes muusikamaailma äärealasid. Õhtumaise muusikakultuuri peavool – sümfooniline ja kammermuusika, mis on igal pool Euroopas, sealhulgas ka Tallinnas põhilise tähelepanu ja tähtsusega – on Eesti provintsides teisejärguliseks mandunud.
Paaril viimasel aastal on alanud tänuväärne (taas)elustamistöö. Kõigepealt Rapla kirikumuusika- ja Virumaa Pärdi-festival, kammermuusika päevad Tartus ning Viiulimängud ja vanamuusika festival Haapsalus, millele nüüd on lisandunud Kuressaare festival. Need on kõik esimesed sammud, justkui misjonärid, kes paganaid (loe: väärtmuusikast eemal olijaid) usu (ilu) juurde püüavad tuua. Siiski tundub mulle, et esialgu on pigem tegemist valuvaigistavate süstidega tõsiselt põdevatele linnakestele. Tõeline terveks ravimine tuleb pikk ja pingutav. Noored andekad muusikud, samuti mänedžeri tüüpi inimesed peaksid üle saama iga hinna eest Tallinna jäämise kompleksist. Täisvereline kultuurielu väiksemates linnades peaks sisaldama regulaarseid häid kontserte aasta ringi. Samal ajal võiksid eksisteerida kohalikud, muusikakoolide ümber koondunud tegijad ning kogu Eestit ühendav kontserdiorganisatsioon. Kujutan ette, et üht kava võiks mängida vähemalt kümnes Eesti linnas. Tegemist on justkui surnud ringiga: huvitavad ja andekad muusikud ei taha Tallinnast sellepärast ära minna, et mujal ei toimu midagi. Samas ei hakkagi seal midagi toimuma, kui keegi eest vedama ei hakka. Arvan, et põhjus ei ole ainult rahas. Et lehvitame mõnda tuhandet ja korterit ja probleem on lahendatud. Mõttemallide muutmine on kõige suurem pähkel ja nõuab kaugelt rohkem aega, kui Eesti riigil majanduslikult heale järjele jõudmine.
See sissejuhatus festivali jutule on taustaks, mis peaks eriti esile tõstma Andres Paasi algatuse tähtsust. Kuigi Andrese klaveriõpingud on teda juba kümme aastat Tallinnaga sidunud, on ta endas siiski suutnud säilitada saarlase tunde. See on ka põhjus, miks nimetatud festival näib kujunevat just Saaremaale oluliseks ürituseks erinevalt näiteks Pärnu uue muusika päevadest, mis kuue aasta jooksul ei suutnud välja murda tallinlaste omavahelise väljasõidu ürituse staatusest.
Esinema oli Andres Paas kutsunud oma peamise ansamblipartneri Villu Valdmaa kõrval põhiliselt samast põlvkonnast muusikuid, kes praegu enamuses EMA magistrandid. Erandiks oli vaid staažikas duo Leili Tammel (metsosopran) – Taissia Filippova (klaver). Selle žanri Eesti viimaste aastate ühed menukamad esinejad sattusid Kuressaarde sel lihtsal põhjusel, et Tammel on endine saarlane. Ja selle kontserdi lõpuosa haruldaselt sooja meeleolu ei saa seletada vaid Schumanni laulutsükli “Naise elu ja armastus” kauni esitusega. Saarlaste “natsionalism” on jõud, millega Andres täiesti õigustatult arvestas. Et tegemist oli alles esimese festivaliga, oli väga oluline, et Andres üritas ära kasutada kõiki võimalusi ürituse populariseerimiseks. Seetõttu oli ka igati loomulik Saaremaalt pärit Katrin Nachtigalli ja Aimar Tammeli osalemine.
Aimar Tammeli kontsert Levon Džavadjaniga oli festivali publikurohkemaid. Sahistava lastekarjaga sugulased-tuttavad jätsid küll õhku küsimuse, kas nad tulid ainult omakandimehele pöialt hoidma või siiski ka muusikat kuulama, kuid eks sellised asjad ole noorte festivalide õppetundideks. Ka kontserdipubliku harimine-kasvatamine on väikelinnades kündmist vajav söödimaa.
Ainult veidi üle aasta koos töötanud duo tundus põnev ja perspektiivikas. Armeeniast pärit ja praeguseks poolteist aastat Eestis õppinud Džavadjani peen muusikataju ja kõrge pianistlik kultuur oli selle festivali suuremaid üllatusi.
Aimar Tammelit iseloomustaksin kui sarmikat isiksust, kes näitlejana lauluteksti hingestab. Muusikaliselt võiks ta veel püüelda pingestatumate pikkade fraaside poole, millest eriti Rahmaninovi lauludes puudu kippus jääma. Raveli lauludele tuli aga kasuks tema kergus ja nõtkus pisinüansside kujundamisel.
Andres Paasi liedi-armastus andis värvingu tervele festivalile. Peale eelpool nimetatud duode oli kohal kaks Eesti praeguse noorema põlvkonna parimat kammerlauljat – Villu Valdmaa ja Tatjana Timofejeva. Villu Valdmaa laulja kohta haruldast muusikasse süvenemise tahet ja oskust olen imetlenud juba mitu aastat. Seekordne kontsert jättis aga kava poolest pisut leigeks. Esitatud Brahmsi lauludes tundub mulle teksti kaal väga suur olevat. Muusikal on pigem illustreeriv roll. Kindlasti valmistab see suure elamuse saksa keele tundjatele. Mina aga pidin tunnistama toimuva teatavat abstraktsust, püüdes kavalehel olevast tõlkest puudujäävaid emotsioone leida.
Sopran Tatjana Timofejeva on kammerlauljana töötanud läbi küllalt palju muusikat väga erinevate partneritega. Slaavilik temperament, mis avaldub tal erilise süttimisega just laval, on ühendatud professionaalse häälevaldamisega ja põhjaliku süvenemistahtega muusikatekstide sisusse. Koostöö minuga on seni piirdunud Messiaeni “Poeemid Mi’le” esmaettekannetega Tallinnas ja Pärnus, nüüd siis ka Kuressaares.
Instrumentaalmuusika jäi mahult pisut vokaalmuusikale alla, see-eest oli esituse kvaliteet kõrge. Avakontserdi andsid õed Merje (viiul) ja Katri Hallik (klaver). Solistidena ehk mitte Eesti absoluutsesse tippu kuuluvad muusikud on tõestuseks, kuivõrd oluline on kammeransambli puhul ühine tunnetus ja töökus. Huvitav, et Katri aktiivselt pulseeriv ja Merje lüürilisem tunnetus on nii hästi omavahel kokku sulanud. Ju see ikka veri on, mis ühendab.
Duo Signe Kull (flööt) ja Karolina Sepp (klaver) on samuti meie põlvkonna kokkumänginumaid ansambleid. Hea klapp on neil garantiiks harmoonilistele koostöödele, kus muusikaline kõrv tundub olema väärtus number üks. Ehk jäi seekordne kava (Bach, Milhaud, Denissov, Heininen) pisut liiga tõsiseks suvise Kuressaare jaoks, mõlemad noored daamidki on loomult pigem vallatut laadi.
Festivali kõrghetkeks oli Messiaeni “Kvarteti aegade lõpust” ettekanne. Osalesid Reinut Tepp (klaver), Merje Hallik (viiul), Leho Karin (tšello) ja Tarmo Pajusaar (klarnet). Minu arvates on see kõige kaunim muusikateos läbi aegade. See seltskond on kolme aasta jooksul peaaegu samas koosseisus teost korduvalt esitades jõudnud põhjaliku koostunnetamiseni. Ka sooloosad mängiti kõrgel tasemel, seekord rabas mind eriti Leho Karini tšellopartii V osas.
Väga omapärane ja tore oli lõppkontsert, kus pianist Andres Paasile sekundeerisid kordamööda Signe Kull, Aimar Tammel, Katrin Nachtigall (viiul) ja Villu Valdmaa. Kõlas ainult Poulenci muusika. Siin oli Andres Paas oma tõelises sõiduvees, Poulenci muusika on just selline nagu Andres isegi – pisut romantiline, pisut virtuoosne, pisut tõsine, samas võluvalt intellektuaalne, oma hinge viimaseid soppe pigem enesele jättev.
Seitse kontserti anti viies eri saalis. Võib-olla oli seda vaja festivalile suurema kõlapinna saavutamiseks, kuid tegelikult õigustasid ennast ikkagi vaid muusikakooli ja linnuse saal (ja linnuseski vaid õhtusel ajal). Kammermuusika on kõlalt habras ning kergelt haavatav tänavamüra (raekoda) ja samas majas oleva sagimise poolt (kuursaali kohvik, kultuurikeskuse näitusesaal, linnuse kapiitlisaal, raekoja saal).