trĆ¼ki lehekĆ¼lg Press Põõgus tagasipilt kammermuusika päevadele (Ester Naagel) - Meie Maa 1996-08-30 Ester Naagel - Meie Maa Miks toimusid teised Kuressaare kammermuusika päevad? Olid need üldse vajalikud? Toimusid eelkõige sellepärast, et täita üht suurt tühimikku meie maakonna kultuurielus ja nende vajalikkuses ei ole võimalik kahelda. Viimase väite kinnituseks on kasvõi seegi, et sel aastal külastas eelmainitud süvamuusika kontserte poole rohkem rahvast kui läinud aastal – kuuest kontserdist kolmel päeval oli osa saamas umbes 400 inimest. Eriti rahvarohked olid flöödi-harfi kontsert raekojas ja lõppkontsert muusikakooli saalis. Tore oli näha iga kord kuulajate hulgas ka lapsi. Võibolla seob just nende kontsertide kaasmõjul keegi neist oma elu tulevikus muusikaga. Kindlasti võib nõustuda ühega esinejaist, pianist Tanel Joametsaga, kes leidis, et kuulajaskond oli meeldivalt haritud jälgimaks küllaltki keerulist kava. Samas jagan ka ürituse ühe korraldaja, suurevaeva-nägija Tiiu Villsaare seisukohta, et tegu ei olnud mitte elitaarkunsti (st. vaid rikastele ja äravalitutele mõeldud) üritusega, sest juba piletihinnad olid üsna madalad (kümnest kahekümne kroonini). Sellest märkimisväärset tulu ei loodetudki saada. Kummalisel kombel “aitas kaasa” ja pani neile päevadele pitseri inimene, kes varastas raha, mis pidanuks saama esinejaile. Kahju eelkõige temast endast. Aga ometi. Küllap andis too just vahetult avakontserdi eel ilmsiks tulnud ebameeldiv fakt omapärase hingerõhuva emotsionaalse laengu nii Šostakovitši kui ka Brahmsi kurblik-tõsistele triodele, mille põhjani läbitunnetatud ja heas ansamblitasakaalus ettekandjaiks olid viiuldaja Maano Männi, tšellist Leho Karin ja pianist Tanel Joamets. Õhtukontserdi esinejaid, päevade peakorraldajat pianist Andres Paasi ja laulja Villu valdmaad ühendab juba kolm aastat tulemusrikas koostöö, mille aluseks on mõlema noore mehe kõrge professionaalsus (mis oli ilmselgelt omane kõigile esinejail) ja sarnane muusikaline mõtlemine ning mille krooniks oli paari kuu eest cum laude antud A. Paasi magistrieksam. Sama kavaga, mis esitati tookord ja mis tänaseks veelgi küpsemaks saanud, astuti üles ka nüüd. Heliloojate Griegi, Schönbergi ja Sibeliuse laulud mõjusid Valdmaa-Paasi interpreteeringus ehedate ja autentsetena. Teisel, duode päeval esinenud Reet Ruubeli ja Piret Habaku klaverimängust kord kahekesi sama klaveri juures, kord kumbki oma pilli taga võrdsete partneritena mängides oli tunda just naiselikku muusikale lähenemist. See ei tähendanud aga sugugi vaid õrna ja kergelt lüürilist muusikatunnetust, mida olid üsna täis Schuberti fantaasia ja Mozarti sonaat, vaid ka tugevalt jõulist väljapeetud musitseerimist Chopini rondos ja eriti Rahmaninovi süidis. Peaaegu ideaalses kohas ja ajas (pisukeseks takistuseks istekohtade vähesus) toimunud raekojakontserdi esinejaiks olid end väga harmooniliselt kokkumänginud flöödi-harfimängijad abielupaar Eda ja Raivo Peäske. Ka nende muusikute puhul oli tuntav põhjalik ettevalmistustöö, mis andis võimaluse justkui pilvede tasandile tõstva muusika sünniks. Laupäevasel lõppkontserdil sai nautida klarnetistide Toomas Vavilovi ja Vello Sakkose ning tšellist Pärt Tarvase ja pianist Nata-Ly Sakkose andunult hingestatud musitseerimist. Selle kontserdi pisut humoorikaks naelaks oli Mendelssohni “Grand duo” kahele klarnetile ja klaverile, mis ühegi vaidluseta kinnitas esinejate kõrget (ka tehnilist) taset. Pisukese pipraterana mõjusid juhuslikud sisseastujad ja häälekad jutustajad kapiitlisaali kõrval. Lõppkontsert oli pühendatud ühele heliloojale, A. Paasi lemmikavastusele C. Franckile. Esimeses pooles esines lisaks peakorraldajast pianistile noor andekas viiuldaja Katrin Nachtigall ning nende sümpaatne koosmäng, mis tulvil väga peenekoelist ja tunderohkelt väljatoodud prantsuse helilooja muusikat, ei saanud küll ühtegi kuulajat külmaks jätta. Kontserdi lõpetas kompaktse tervikuna kindlas ansamblimängus ja imeteldava tõusu-mõõna lainetusena edasi antud klaverikvintett ettekantuna viiuldajate Harry Traksmanni ja Terje Raidmetsa, aldimängija Svjatoslav Zavjalovi, tšellist Kaido Kelderi ja pianist Kai Ugandi poolt. Võib veel lisada, et kõikidel kontsertidel oli õhutemperatuur harjumatult kõrge ja muusikutel tuli seetõttu eriti kõvasti pingutada, et endast maksimumi anda ja seda ka tehti. Kogu selle ürituse sünnile on eelnenud väga-väga suur töö nii esinejate kui korraldajate poolt ja olgu siinkohal edasi öeldud soojad tänusõnad kõigile asjaosalistele, eriti Andres Paasile ning tema esimesele abile Tiiu Villsaarele. Materiaalse poole pealt on toetajaks olnud linnavarade amet, muusikakool, Raeühing (viimased kaks ei võtnud ruumiüüri), linnavalitsus, linna kultuurikeskus, Eesti Kultuurkapital. Loodetavasti leiab tuleval aastal ka maakond võimaluse toetada seda üritust, mis üsna veenvalt on kujunenud siin aasta üheks tippmuusika sündmuseks. On ju kõnesolev ettevõtmine kauniks visiitkaardiks kogu Saaremaale. Usun, et hästi õnnestunud südamlik-intiimsete kontsertide mõjujõud aitab taastada korraldajate energiavarud ning aastapikkune uute päevade ettevalmistusprotsess jõuab järgmiselgi augustikuul sinnamaale, et sünnib siis juba uus kammermuusika festival, mis meid kohati liialt äravaevavast argisaginast taas (nagu ka seegi kord) kõrgemale tõstab ja jõudutaastavalt korraks teise dimensiooni viib.