trĆ¼ki lehekĆ¼lg Press Kolm päeva kammermuusikaga (Katre Roolaht) - Oma Saar 1996-08-20 Katre Roolaht - Oma Saar Juba teist korda toimunud Kuressaare kammermuusikapäevad pakkusid kuulajaile rikkalikku muusikavalikut erinevatelt koosseisudelt. Kui I päevade kavavalikus oli ülekaalus vokaalmuusika, siis seekord kaldus kaalukauss selgelt instrumentaal-kammermuusika poole. Avakontserdil muusikakooli saalis esitasid viiuldaja Maano Männi, tšellist Leho Karin ja pianist Tanel Joamets kaks triot. Šostakovitši Trio op. 67 väljendab kõigile mõistetavaid inimtundeid, meeleheidet ja traagikat. Eriti pingestatuna mõjus III osa oma pikkade akordiliste tõusude ja polüfoonilisusega. Eraldi äramärkimist väärib klaveripartii sisuline viimistlus ja erinevate tehniliste võtete laitmatu esitus keelpillidelt. Brahmsi Trio op. 101 c-moll on viimane helilooja kolmest klaveritriost, nõudes interpreedilt väga peent psühholoogilist taju ja kujundite jälgimist. Seekordne esitus ei olnud ansambliliselt päris terviklik, tšellolt oleks oodanud suuremat kantileensust ja kõlajõudu. Kõige läbimõeldumalt mõjusid pianisti ideed ja taotlused. Ainsa Lied-kontserdi andsid samal õhtul Villu Valdmaa (bariton) ja Andres Paas (klaver). Temaatiliselt iseloomustas kava sõna “armastus”. Kõlas Griegi, Schönbergi ja Sibeliuse vokaallooming. Griegi laulud pakkusid erinevaid emotsioone: “Rooside aeg” op. 48 nr. 5 romantilist helgust ja lüürikat; “Eros” op. 70 nr. 1 puhangulisust, “Rooside aeg” op. 48 nr. 5 mõtlikkust ja meloodilisust. Imeteldav oli laulja haruldane väljendusrikkus ja selge diktsioon (laulud kõlasid norra, rootsi, soome ja saksa keeles!) ning suur varjundite rohkus, mis sündis ühtses muusikalises tunnetuses. Schönbergi kaks laulu op. 1, mis olid emotsionaalseks sillaks kava teisele poolele, on pärit helilooja varasemast loomeperioodist, mil Schönberg oli tugevasti mõjustatud järelromantilisest subjektivismist. Esimene neist – “Tänu” – mõjus pühalikult ja suursuguselt, toeks akordid madalas registris klaverilt, kasvades ärevaks lahendamata harmooniatega. “Lahkumine” kujutas sügavat valu ja armastust. Kujundid olid küpsed ja lõpuni läbi mõeldud, tähendusrikkana täitis esitust sisulise ja tehnilise nõudlikkusega klaveripartii. Kava II pool Sibeliuse helinditega oli helikeelelt tõsisem ja kargem, rohkem sissepoole pööratud. Eredalt jäid meelde “Mustad roosid”, “Vaikne linn” ja “Igatsus”. Teine päev oli duode päralt Muusikakooli saalis esitasid muusikat neljale käele ja kahele klaverile Reet Ruubel ja Piret Habak. Kõigepealt kõlas Schuberti Fantaasia f-moll op. 108, loodud helilooja viimasel eluaastal 1828. Mäng neljale käele kuulus Schuberti aegadel Viinis kodumusitseerimise juurde ning Schubert (nii nagu varem Mozart) tõstis selle väga kõrgele ja mitmekesisele tasemele. Partnerid on partiide mängimisel võrdõiguslikud. Ansamblil õnnestus luua sensibiilne ja mitmevarjundiline õrn atmosfäär, mis on nii omane Schuberti klaveriteostele. Mozarti Sonaat C-duur KV 521 nõuab pianistilt head rütmilist täpsust koosmängul (eriti 3. osas). Kuigi mängitud hea stiilitunnetusega, mõjus esitus kohati liig rutakana. Erilisi kõlavärve ja –täiust võis nautida Rahmaninovi Süidis nr. 1 op. 5 kahele klaverile, alapealkirjaga “Fantaasiapildid”, mis on inspireeritud poeetide – Lermontov, Byron, Tjuttšev – loomingust. 3. osa pikad meloodilised liinid jätsid lõppematu mulje, 4. osa “Kellad” kujutas lihavõtteid. Kõlasid suurejoonelised akordid, kujutades vägevaid kellasid kajamas ja helisemas. Chopini Rondo op. 73 C-duur on helilooja originaalseade kahele klaverile, pärineb aastast 1828, mil Chopin õppis Varssavi konservatooriumis. Selles teoses esitas virtuoossus ja poeesia koos tantsulise rütmikaga pianistidele suuri nõudmisi, millega ka edukalt toime tuldi. Publiku meeleheaks esitati lisapala Gavrilini “Kellad”. Sumedal suveõhtul kogunes Raekoja saali hulganisti muusikasõpru osa saamaks omapärasest muusikast, mis loodud flöödile ja harfile. Raivo ja Eda Peäske esituses kõlas avateosena soome helilooja Melartini Sonaat, olles lihtsa ja siira helikeelega “sissejuhatuseks” prantsuse helilooja Bozza kolmele impressioonile. Silme ette võis kujutleda kauneid looduspilte vee sillerdusega, mida just need kaks õrna pilli suutsid luua. Kangro Väike süit sisaldas ohtralt erinevaid mänguvõtteid ning elavat rütmikat ja polümeetriat. Reinvere “Vee tants” oli rohkem seisundimuusika aja aeglase kulgemisega. Rumeeni helilooja Petra-Basacopoli Sonaat oli rikas erinevate rahvamuusika laadide ja rütmide poolest, ka oli esituslaad kaasakiskuv ja emotsionaalne. Kontserdi säravaks punktiks sai virtuoospala eelmisest sajandist – Doppler Zamara “Casilda fantaasia”, täis efektseid trillereid flöödilt ja helisevaid passaaže harfilt, näidates interpreetide head pillivaldamiskunsti. Imeilusana kõlas lisapalana esitatud Debussy prelüüd “Linalakk-tütarlaps”. Klarneti lummuses Kolmanda päeva esimese kontserdi valitsev pill oli klarnet. Toomas Vavilovi ja Nata-Ly Sakkose (klaver) esituses kõlasid kõigepealt Lutoslawski “Tants-prelüüdid”. Need kuus kaasaegse helikeelega karakterpala sobisid hästi klarnetisti erksa mänguhoiakuga. Hindemithi Sonaadis on elustatud Bachi ajastu traditsioone ning seotud neid kaasaja vaimulaadiga. Nauditav oli duo koostöö põimitud polüfooniliste liinide jälgimisel ja karakterite loomisel. Kontserdi esimese poole lõpetas Mendelssohni “Grand duo” kahele klarnetile ja klaverile. Siin demonstreerisid T. Vavilov ja Vello Sakkos klarneti erinevaid mänguvõimalusi – suurepärast pilli kõla valitsemist koos mängleva virtuoosse kergusega. Kava teises pooles kõlasid kaks klarnetitriot, duole lisandus tšellist Pärt Tarvas. Beethoveni Trios op. 11 B-duur oli vitaalsust ja elurõõmu, kaunina kõlas II osa Adagio aeglane teema. Brahmsi Trios op. 114 a-moll oli tähtis roll kanda tšellol, mis kõlas erinevates värvides – mahlakalt, õrnalt, igatsevalt ning traagiliselt. Heaks toeks olid N. Sakkose täpne ja nõtke pianism ning T. Vavilovi ilmekas fraasikujundus, aidates hoida faktuuri selgena ja ansamblit ühtse tervikuna. Francki müstiline unenäolisus Lõppkontsert oli pühendatud ühele heliloojale – César Franckile. Vallooni päritolu helilooja tegutses 19. sajandil Pariisis organisti ja pianistina, samuti orelipedagoogina. Tema instrumentaalmuusika ongi tugevasti mõjustatud orelist. Sonaat viiulile ja klaverile A-duur Katrin Nachtigalli ja Andres Paasi esituses oli kui jutustus elust ja inimesest otsingutel valguses ja pimeduses. Eriti tahaksin esile tuua II ja III osa, kus viiul kõlas tundlikult ja valuliselt, klaver avatult ja kaasakiskuvalt. Järgnev teos – Klaverikvintett f-moll – oli päevade emotsionaalne kõrghetk. Selles teoses avaldub Francki müstiline unenäolisus, kannatava inimese sisemaailm. Ühele teemale üles ehitatud tsükkel, mille jooksul seda teemat varieeritakse ja ümber kujundatakse, mõjus sugestiivselt, haarates algusest lõpuni sügavalt psühholoogilises ja jõuliselt tundlikus esituses ning väga heas ansamblilises koostöös. Kuressaare II kammermuusika päevadest on saanud ajalugu – nii ütles lõpetamisel oma sõnavõtus linnavalitsuse kultuurinõunik Tiiu Villsaar. Need päevad olid täis kaunist muusikat eesti noortelt tippmuusikutelt ja kõrgetasemelistelt oma ala meistritelt. Suvises Kuressaares on kujunenud traditsioon, mille jätkamiseks soovin kunstilisele juhile Andres Paasile erksat vaimu ja linnavalitsusele head tahet. Kohtumiseni Kuressaare III kammermuusika päevadel juba aasta pärast.