Press
Kammermuusika pidu Kuressaares (Ines Rannap) - Eesti Päevaleht
1997-08-21
Ines Rannap - Eesti Päevaleht
Kuressaare kammermuusika päevad ei püüdnud saarlasi lummata kuulsustega läänest, vaid tõestas meie kultuurijuhtide aeg-ajalt eiratud tõsiasja, et Eesti interpreetide tase on kõrge.
Kui Pille Lill, Taisto Noor, Tarmo Sild jt on juba endale nime teinud, siis mitu edukalt üles astunud noormuusikut alles tõusevad kunstiparnassile.
Brahmsi Klaverikvinteti noorusliku tulisusega esitanud Lasse ja Tanel Joamets, Harry Traksmann, Taavi Nachtigall ning Kaido Kelder, samuti juba 1988. aastal muusikakeskkooli õppureist formeerunud heatasemelise Maruka Trio liikmed Ruth Haav, Marrit Gerretz-Traksmann ja veel kord Kelder on vabariiklikke konkursse jälginud muusikaavalikkusele muidugi tuttavad, aga Vahur Luhtsalust ei teata midagi.
Erakordne kultuuriõhustik
Tahtmata nõustuda üldlevinud arvamusega kammermuusika elitaarsusest, lõi kunstiline juht Andres Paas nende päevade programmiga erakordse kultuuriõhustiku, milles hästi tundvad saarlased said muu hulgas osa ka pealinnas pikalt pühitsetud Schuberti ja Brahmsi tähtpäevadest – avakontsert Maruka Triolt sisaldas kaht Schuberti teost, lõppkontserdil tehti “Kummardus Brahmsile” – ja ka Tallinna lied’i päevade miljööst.
Linnuse kapiitlisaali arhailine ümbrus ja akustiline eripära võimendas bariton Taisto Noore ja Pille Taniloo ühistöö tõeliselt elamuslikuks. Vaheldusrikkasse kavva mahtus liedimeistri Schuberti ja romansikorüfee Tšaikovski kõrvale ka meie laulumeistreid. Ühtlaselt headest, hoolikalt viimistletud esitustest jätsid erandlikuma mälestuse Oja “Ei näe enam” ja Tubina “Mängivad pillid, kuu on vees…”
Ulrika Kristianilt ja Marje Lohuarult kuulati Beethoveni Kreutzeri sonaati ning Tubina, Elleri ja Gershwini väikevorme. Muusikat ennast veidi liigselt usaldanud kunstnikud lisasid “omalt poolt” oodatust vähem, nende mäng oli distantseeruvalt sirgjooneline. Ja näis, et eelnenud helitööde tõsimeelsus kandus ka fragmentidele “Porgu ja Bessist”, küllap toetuti tõlgitsemisel ooperi traagilisematele lehekülgedele.
Arglikke õpetussõnu
Virgo Veldi ja Ralf Taali nimed on praegu “kuumad”, mõlemad on ilma teinud “Con Brio” ja muudelgi konkurssidel. Intensiivset, saksofonist maksimumi ammutavat muusikat on mõnus kuulata, olgu siis puldis Milhaud’ populaarse “Scaramouche” või Boutry vähempakkuva “Divertimento” noot. Erksalt reageeriva, innuka Taali näol omab Veldi sobivaimat partnerit. Kahju vaid, et lühike kontsert “jättis publiku nälga”, aga ilmselt ei suuda nii kirglikult väljenduv pillimees pikalt puhuda.
Brahmsi naljatlevalt elurõõmsa tsükli “Armastuslaulud” esitasid lõppkontserdil Pille Lill, Moonika Sutt, Mati Turi ja Tarmo Sild, saatjaks klaveriduo Sakkos-Peäske. Lavalise sarmi ja vabadusega vallutava Lille kõrval mõjus Sutt küll kammitsetumalt, kuid täitis oma osa, ka ainsas tõsisema moega soolos kenasti; lausa ideaalselt sobisid ühte meeshääled. Rahumeelse saarlase küttis vahva ansambli esinemine nii üles, et vaid korraldajate taktitundeline sekkumine vaigistas kõigi 18 laulu kordamisnõude.
Kahe kuurortlinna süvamuusikaüritustel kogetu nahal tahaks tegijatele siira kiituse avaldamise kõrval soovitada tulevikus ajakava põhjalikumat läbimõtlemist. Kahele kontserdile järjest on valmis minema ainult entusiastlik gurmaan, tavapublikule võib valiku tegemine osutuda nii raskeks, et jäädakse hoopis koju. Festivalide venitamisest pikemale ajale loobutakse kuuldavasti materiaalsetel põhjustel.