Press
Kammermuusikapäevade hing Andres Paas (Ludmilla Toon) - Meie Maa
1997-10-11
Tähtis sõõna ei ole
vaid sõõnum,
tähtis lõke ei ole vaid lõõm,
tähtis laulgi ei ole
vaid rõõm.
Just see rõõm, mis peidab
end laulus,
just see mõnu, mis varjab
end teos…
“Saaremaa panus Eesti kultuuri arendamisel ja rikastamisel on olnud sajandite pikkune. Maakondlike laulupidude korraldamisest on kujunenud üks olulisemaid ja saarlastele omasemaid tavasid, mille tähtsus ulatub merepiirist kaugemalegi – on ju tänapäeval peaaegu kogu Euroopas hästi tuntud Eestimaa laulupidude traditsioon alguse saanud just meie kodusaarelt.
Tänaseks oleme taas jõudnud ühe muusikaürituse sünni juurde – kammermuusika päevad. See on sündmus, millega võiksime pöörata uue lehekülje kogu Saaremaa kultuuriloos ja ühtlasi sobitada väikese killukese sellesse suurde kultuurimosaiiki, mis moodustab meie ühise – Põhjamaade rahvaste kultuuri.” Nii kirjutas Saaremaa kammermuusika päevade idee autor Andres Paas 1995. aastal.
Kuressaare III kammermuusika päevade lõppkontsert andis kinnituse – lehekülg Saaremaa kultuuriloos on pööratud jõuliselt, jahmatamapaneva kiiruse ja põhjalikkusega. Aukartust äratavad arvudki – 9 päeva jooksul on toimunud 19 kontserti, ette kantud 43 helilooja kammerloomingut – 11 sonaati, 2 klaverikvintetti, 6 triot, ballaade, koraalieelmänge, fantaasiaid, süite jne, lauldi 121 laulu, osa neist vokaaltsüklitena (6). Ainuüksi nende päevade raames on musitseerinud 54 interpreeti erinevail instrumentidel.
See on kolossaalne töö, mille suurust kõrvalseisjail on raske mõõta, kuid imetleda ja tänada – seda suudame me ometi.
Tiiu Villsaar: “Kuressaare kammermuusika päevadel on üks väga noor isa, üks imetlusväärne inimene, kellele loodus on kinkinud nii palju. Küllap on ta aru saanud, et peab midagi teistele tagasi andma ja ilmselt sellest ajendatuna ongi sündinud idee teha seda just kammermuusika kaudu.
Mind on ta nende kolme aasta jooksul õpetanud, et mitte öelda, pannud seda nööri mööda käima, mille ta on ette tõmmanud või siis selle pilli järgi tantsima, mida tema mängib.
Äärmine nõudlikkus iseenda ja kõigi teiste vastu, samas kedagi riivamata, kõigiga maksimaalselt arvestades, süvenemisvõime nüanssideni, detailideni, mis iga terviku kättesaamiseks on nõuetekohaselt külluslik. Selle kõige juures on Andres Paasis niipalju inimlikkust, mõistmist ja üle kõige pärjab seda armastus Kuressaare ja oma kodu vastu.”
Andres Paasi muusikuks kujunemise tee on olnud pikk ja keeruline. Andrese vanemad märkasid varakult poja muusikahuvi ja viisid 5aastase poisi muusikakooli tema enda soovil. Klaver mõjus millegipärast eriliselt. Vaevalt, et oskas väike poiss siis ette kujutada, kui palju tunde, päevi, nädalaid, kuid ja aastaid kulub selle pilliga sinasõbraks saamiseks. Tõsisemad tõrked muusikaõpinguis tekkisid kümneaastaselt ja Andres ise arvab, et oluline osa klaveriõpingute jätkamisel oli jalgrattal, sest vanemate karm nõue oli – kas jalgratas ja muusikakool, või mitte kumbagi.
Kuressaare Muusikakooli lõpetas Andres õpetaja Heldi Kajaste-Vahteri õpilasena, keda ta väga soojade sõnadega meenutab ja arvab tema teeneks, et klaverit G. Otsa nim. Muusikakooli õppima läks.
Andres Paas: “Sattusin fantastilise Tiiu Loopere juurde. Ta suutis mind tööle panna, huvi klaverimuusika vastu äratada. Peale G. Otsa muusikakooli tuli muusikaakadeemia. Esimene aasta oli paigaltammumine, ma ei saanud aru, mida ma seal teen. Huvitusin rohkem prantsuse kultuurist, käisin prantsuse keelt õppimas. Huvi klaverimängu vastu kadus täiesti, sest avastasin enda jaoks veel oreli.
Orelimänguga puutusin esmakordselt kokku EMA esimestel kursustel, see pill lummas mind. Kulutasin oreliõpinguiks palju aega, olin nagu kahe heinakuhja vahel. Ühel hetkel tunnetasin, et oma muusikalist natuuri ja vaimumaailma saan rohkem väljendada klaveri kaudu.”
Andrese klaveriõpetaja Ada kuuseoks arvab nii: “Andrese areng on tõesti tohutu. Ma ei osanud tookord (1989. a.) näha tema andekuse seda külge, et ta on võimeline niisuguseid kolossaalseid asju organiseerima, et temast on nii tõsine muusik saanud.
Mäletan hästi esimest kohtumist, kui ta lõpetas G. Otsa nim. muusikakooli. Sain aru, et ta on andekas inimene, oleks vaja süsteemset õpetust.
Oleme nüüd koos töötanud 8 aastat. Väga põnev noormees, väga sisukas ja areng algab alles siis, kui ise tegutsed, siis läheb mõistus lahti. Andres on aru saanud, et iseseisvus paneb asjad paika, kes vee peale jääb, kes mitte.”
Heitlustest eriala valimisel kõneleb ka sõber ja mõttekaaslane Aimar Tammel: “Olen Andresega tuttav lapsepõlvest saadik, käinud koos koolis ja muusikakoolis. Meie teed läksid lahku pikaks ajaks ja teineteise leidmine toimus kirikukontsertidel. Need kontserdid andsid koosmusitseerimise võimaluse. Andres kõhkles kaua, missugust eriala valida, oreliõpingud segasid süvenemist klaverimängu.”
Ometi sai Andres Saaremaal tuntuks just kiriku kaudu – teenistustel mängides –, ja ta ei põlanud vaeva sõita Tallinnast Saaremaale pühapäevasele teenistusele mängima.
Nüüd võib öelda, et orelile kulutatud aeg pole maha visatud, sest seda oskust saab ta kasutada Eesti Rahvusmeeskoori kontsertmeistri ametis. Töö rahvusmeeskoori juures on Andrese sõnul äärmiselt põnev ja arendav.
Kuressaare kammermuusika päevade käigus ongi Andres Paas huvi äratanud hea kontsertmeistrina, liedi propageerijana suurepärases duetis Villu Valdmaaga.
EMA kammeransambli õppejõud Vilma Mallene: “Olen Andresega teinud tööd EMAs 4 aastat ja siis veel magistratuuris. Sain aru, et ta on andekas inimene, kuid tal polnud saateklassi vastu mingit huvi. Tahtsin temas tekitada huvi liedi vastu ja kuna teadsin, et ta on huvitatud prantsuse kultuurist ja muusikast ning olnud mõnda aega Pariisis, otsustasin seda teha prantsuse muusika, eriti Debussy kaudu. Andres läks hasarti ja sealt peale oli poiss aines sees. Helsingis Sibeliuse nim. Akadeemias on Andres käinud esinemas koos Saaremaalt pärit Mare Väliga. Neil läks väga hästi. Villu Valdmaaga tekkis neil väga hea kontakt. Sealt tekkis mõte magistratuuris jätkata.
Andres on leidnud oma õige niši, tal on tekkinud tohutu huvi ja õnneks on ta saanud sellised partnerid, kes teda inspireerivad.”
Kõik, kellega Andresest rääkinud olen, rõhutavad tema erakordset armastust oma kodu ja vanemate, Kuressaare ja Saaremaa vastu. kusagil on öeldud, et armastus on tegu, on elamisviis. Andrese elamisviis on muusikas. Ta elab mõtetega järgmistes kammermuusika päevades, oma töös G. Otsa nim. muusikakooli kammermuusika osakonna juhatajana, Rahvusmeeskoori kontsertmeistrina ning uutes muusikalistes projektides oma ansamblipartneritega.
Oleme siis talle tänulikud tehtu eest!
Neile, kes vaatavad kõrgusest ja imetlevad juba ette seda jõudu, mis lõhub nende töö, tundub loomulikuna teha kõike, mida nad suudavad, et parandada seda, mida pole keelatud nimetada maiseks mõistuseks, õigluseks, iluks, planeedi vaistuks. Nad teavad, et parandada tähendab siin õieti vaid avastada, mõista, austada. Neil on enne kõike usaldust “kõiksuse ideedesse”. Nad on veendunud, et iga pingutus parema poole lähendab neid elu saladuslikule ühtele, kuid samal ajal õpivad nad isegi oma suurmeelseimate püüete nurjumisest ja selle suure maailma vastupanust ammutama uut toitu oma imetlusele, oma innule, oma lootusele. /M. Maeterlinck/