trĆ¼ki lehekĆ¼lg Press Ja muusika voolab edasi (Katre Roolaht) - Oma Saar 1997-08-19 Katre Roolaht - Oma Saar Kuressaare Kammermuusika Päevad on kujunenud oodatud sündmuseks mitte ainult kohalikus kultuurielus, vaid laiemaltki, pakkudes kolme päeva jooksul mitmekesist muusikavalikut erinevatest ajastutest Eesti paremate interpreetide esituses. Tänavuste III Kammermuusika Päevade omapäraseks raamiks olid avakontserdil Schuberti (kelle sünnist möödus käesoleval aastal 200 aastat) ja lõppkontserdil Brahmsi (100 aastat surmast) kõlanud helindid. Maruka Trio esitas 14. augusti avakontserdil muusikakooli saalis Schuberti ja Dvoraki loomingut, koosseisus Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Harry traksmann (viiul) ja Kaido Kelder (tšello). Schuberti Trio B-duur op. 99 I ja II osa kulgesid hea terviku- ja vormitunnetusega. Veidi enam kergust ja liikuvust vajanuks III osa skertso ning selgemat kujundite reljeefsust IV osa (siinkohal tuleb au anda K. Kelderile, kes vaatamata poogna purunemisele vapralt lõpuni vastu pidas). Meelde jäi viiuldaja õrn-intensiivne toonikäsitlus. Tšehhi rahvamuusika hõngu oli tunda Dvoraki Trios “Dumky” op. 90, kus lisaks temaatikale ka kompositsioonilised iseärasused on pärit rahvamuusikast – tantsuliste osade vaheldumine-vastandumine lüüriliste, jutustavatega. Oli vaba improvisatsiooni, torupilli imitatsiooni. Ansambli esitus oli artistlik ja veenev. Teise kontserdi “naelaks” kujunes vaieldamatult Rahmaninovi Sonaat tšellole ja klaverile g-moll Vahur Luhtsalu (tšello) ja Andres Paasi (klaver) esituses. Kava esimene pool oli ettevalmistuseks, olles rangem ja väljapeetum. Kõlasid J. S. Bachi Sonaat g-moll ning Bach-Kodaly Kolm koraaliprelüüdi, milles omavahel põimusid barokk ja kaasaeg. Rahmaninov, olles ise suurepärane pianist, kirjutas just klaverile eriti köitvalt ja nõudlikult. Seetõttu oligi pianistil selles sonaadis täita kandvam osa (teos valmis samaaegselt helilooja 2. klaverikontserdiga). Esituses oli hoogu ja energiat, nauditav oli ansambliline kokkusulavus ning tunnetus kõlavärvide ja harmooniate edasiandmisel. Teise päeva esimesel kontserdil musitseerisid Ulrika Kristian (viiul) ja Marje Lohuaru (klaver). Alustuseks kõlas Beethoveni Kreutzeri sonaat op. 47, mille keskmine osa on helilooja variatsioonide imeilusaks esindajaks, sisaldades kõike iseloomulikku Beethoveni karaktervariatsioonidele. Finaalis häiris vast tempo liigne kõikumine, ent samas mõjusid erksalt U. Kristiani poolt selged ja täpsed štrihhid viiulil. Järgnevalt pakkus karget põhjamaist hingust Tubina Ballaad ning lakoonilist lihtsust koos huvitavate meeleoluvarjunditega Elleri Fantaasia g-moll ja “muusikaline hetk”. Kontserdi lõpuks kõlasid fragmendid Gershwini ooperist “Porgy ja Bess”, pianisti temperamentses ja viiuldaja pisut vaoshoitumas esituses. Kammermuusika päevade ainsal linnuse kapiitlisaalis toimunud Lied-kontserdil esinesid Taisto Noor (bariton) ja Pille Taniloo (klaver). Huvitavalt ülesehitatud kava ning teoste sügavalt läbimõeldud tõlgitsus haaras kaasa. Ärevalt kõlasid Schuberti “Helkivate vete peal” ja Oja “Ei näe enam”, lüüriliselt Tšaikovski “Kesk voogavat balli”. Eredalt rahvuslikus koloriidis mõjusid Tubina “Kolm laulu Ristikivi sõnadele”. See oli kindlasti üks meeldejäävamaid kontserte nendel päevadel. Vürtsikat vaheldust keelpillidele pakkusid Virgo Veldi (saksofon) ja Ralf Taal (klaver) 20. sajandi muusikaga. Alustuseks Gotkovsky “Brillans”, mis koosnes lühikestest, sädemeid pilduvatest miniatuuridest. Meisterlikku tehnikat ja täpset koosmängu pakkus R. Boutry “Divertimento” intensiivses rütmikas esituslaadis. Ootamatuid ja humoorikaid üllatusi oli täis ameerika helilooja P. Crestoni Sonaat op. 19, kus eriti tuleks ära märkida kõikides dünaamilistes gradatsioonides väga selget esitust pianisti poolt. Prantsuse helilooja Milhaud’ teoses “Scaramouche” (pajats, veiderdaja) oli tunda džässi ja brasiilia rahvamuusika mõju, 1. osa täis efekte, 2. osa kui õrn dialoog ning viimaks 3. osa metsik brazileira. Lõppkontsert tõi muusikakooli täissaali publikut. Ettekandele tulid Brahmsi teosed. Kõigepealt Klaverikvintett op. 34 f-moll. Esitajateks Lasse Joamets (viiul), Harry Traksmann (viiul), Taavi Nachtigall (vioola), Kaido Kelder (tšello) ja Tanel Joamets (klaver). See on ülimalt nõudlik teos interpreetidele – et tuua välja erinevad kõladimensioonid (mida vaiksemates episoodides oleks rohkem soovinud kuulda), suur avarus ja pikkades joontes mõtlemine ilma välise teatraalsuse ja äärmuslike emotsioonideta. Ka helilooja ise on öelnud: “Kired ei kuulu inimese loomulike omaduste hulka.” Armastuslaulud op. 52 neljale häälele ja klaverile neljale käele on üllatuslikuks ja tähelepanuväärseks teoseks Brahmsi ülejäänud loomingu hulgas. Valsirütmis kirevate killukeste aluseks on romantilise saksa luuletaja G. F. Daumeri värsid, mis puistasid kord vallatut kergust, kord ärevat õrnust. Esitasid Pille Lill (sopran), Moonika Sutt (metsosopran), Mati Turi (tenor), Tarmo Sild (bariton), Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske (klaver). Võluvalt artistlik elegants oli Kuressaare III Kammermuusika Päevade säravaks lõpuakordiks.