Press
Väärtmuusikat kolmeks augustiõhtuks. Neljapäeval algavad Kuressaare III Kammermuusika Päevad (Andres Paas) - Oma Saar
1997-08-12
Andres Paas - Oma Saar
Juba kolmandat aastat järjest on Saaremaa kultuurisuve rikastamas Kuressaare Kammermuusika Päevad – üritus, mis vast süvamuusikasõpradele enam tutvustamist ei vaja.
Kõrgmuusikakultuurile suunatud üritus on saavutanud kõlapinda mitte üksnes Saaremaa kultuurilises kontekstis, vaid on haaranud ka kindla koha praegusel Eesti süvamuusika-kultuurikaardil: on ju Kuressaare Kammermuusika Päevad hetkel ainus festival Eestis, mis stiilipuhtalt on keskendunud vaid autentse kõrgkammermuusika ja sealhulgas liedi esitamisele ja tutvustamisele. Õhtumaade kultuuris on sümfoonilise muusika kõrval just kammermuusika olulise tähtsusega. See on muusikažanr, mis alati palju tegijaid ning kuulajaid-nautijaid haarab.
Seda enamasti siiski metropolidega seostatavat elitaarkultuuri on rohkem peetud n.ö. gurmaanide pärusmaaks, kuid Saaremaa publiku aasta-aastalt üha suurenev huvi selle muusikasündmuse vastu on märk sellest, et ei maksa tõmmata piire pealinnakultuuri ja provintsikultuuri vahele – igal pool leidub inimesi, kes omavad kõrgeid väärtushinnanguid ning vajavad hingekosutust just sellisel tasandil.
14.–16. augustini on siis Kuressaare linn taas kammermuusika ja kammermuusikute päralt. Toimub festival, kus eripalgeliste ansamblite esituses kõlab palju eriilmelist kammermuusikat nii Euroopast kui ka Ameerika kontinendilt.
Kolmele augustiõhtule jaotatud kuuel kontserdil esitatakse muusikat läbi kolme sajandi – barokkajastu meistri Bachi loomingust kuni kaasaegse ameerika helilooja Crestonini välja.
Ettekandele tulevad ka Beethoveni “Kreutzeri” sonaat viiulile ja klaverile, Brahmsi “Armastuslaulud-valsid” ning klaverikvintett, Rahmaninovi sonaat tšellole ja klaverile, Dvoraki Trio “Dumky” – need on kammermuusikažanris loodud rariteedid, mis meie kammersaalides väga harva kõlavad. Brahmsi “Armastuslaulud-valsid” on aga teos, mis teadaolevatel andmetel originaalkoosseisus Eestis nüüd esmakordselt tervikuna ettekandmisele tuleb.
Muusikamaailmas on käesolev aasta Schuberti ja Brahmsi aasta. 31. jaanuaril möödus 200 aastat Franz Schuberti sünnist, keda on peetud nii neljandaks Viini klassikuks kui ka esimeseks romantikuks; ent sarnaselt oma murrangulise kaasaegse ja -linlase Beethoveniga on ta pigem sillaks nende kahe ajastu vahel.
Romantilise ajastu esindaja Johannes Brahmsi surmast möödus 3. aprillil 100 aastat.
Need mõlemad tähtpäevad on maailma muusikakultuuris sündmused, mis on toonud nende kahe suurkuju loomingu paljude kontserdikavade keskmesse. Kuressaare Kammermuusika Päevad püüavad omalt poolt teha sügava kummarduse kahe kuulsa helilooja elutööle, haarates festivali programmi nende kammerloomingu.
Schuberti kammermuusikast tulevad avakontserdil ettekandele tema Es-duur Trio op. 100 ning Es-duur Noktürn. 15. augusti liedkontserdil kõlab killuke Schuberti tohutust laululoomingu pärandist (üle 600 laulu), mis moodustab liedižanris loodust ühe suurejoonelisema osa.
Lõppkontsert tervikuna on seekord vaid Brahmsi kammerloomingu päralt. nagu eelpool juba mainitud, tulevad ettekandele klaverikvintett op. 34 f-moll ja “Armastuslaulud-valsid” op. 52. See viimane on teos, mis 1869. a. ilmudes üsna suurt tähelepanu ja imestust äratas. Helilooja, keda peeti üldiselt rangelt reegleist kinnipidavaks, tõsiseks ja väheseltskondlikuks kunstnikuks, kirjutas vahetult pärast oma sünget “Saksa reekviemi” naljatlevas ja südamlikus toonis kergema helitöö, täis sarmi ja ühiskondlikku suursugusust. Teksti materjal põhineb saksa romantilise luule esindaja G. F. Daumeri armastusluulekogumikul “Polydora”. Teos saavutas uskumatult suure menu, mistõttu sellele oopusele lisandus kuue aasta pärast ka teine analoog – “Uued armastuslaulud valsid” op. 65.
Esimene oopus, mis Kuressaares ettekandmist leiab, on kindlasti põnev ja humoorikas lõppakord tänavustele kammermuusika päevadele.
Usun, et nendest väga mitmekülgsetest kavadest leiab igaüks, kes on sellest üritusest osa saada otsustanud, midagi hingekosutavat.
Lõpetuseks tahan südamest tänada kõiki neid inimesi, asutusi ja institutsioone, kes selle ürituse taastoimumisele on kaasa aidanud – Eesti Kultuurkapitali, Kuressaare Linnavalitsust, Tiiu Villsaart ja Kultuurikeskust, Lea Kuldseppa ja kultuurkapitali Saaremaa ekspertgruppi, Kuressaare Muusikakooli ning ajalehte Oma Saar.