Press
Stiilipuhast kammermuusikat Kuressaares (Vilma Mallene) - Sirp
1997-08-29
Vilma Mallene - Sirp
Kuressaare III kammermuusikapäevad 14.–16. augustini on möödas. Imekaunis kodune Kuressaare pakkus kammermuusikasõpradele kolmel päeval kuus kontserti: kõlas kammermuusikat Bachist Gershwinini.Seoses sünni- ja surma-aastapäevadega kuulsime ka Schuberti ja Brahmsi muusikat. Viimasele oli pühendatud terve kontsert “Kummardus Brahmsile”.
Saarlane Andres Paas, päevade juht, on oma kodulinna patrioodi ja kammermuusika fanaatikuna pannud aluse traditsioonile, mis on võitnud endale tegijaid ja kuulajaid. Kuressaare kammermuusikapäevad on praegu ainus festival Eestis, mis on stiilipuhtalt keskendunud kõrgkammermuusika tutvustamisele.
On suur rõõm tõdeda, et kujunenud on noor, kandev kammermuusikute põlvkond. Tühjale kohale ei kasva midagi. On vaja armastust, fanatismi ja oskusi, et kutsuda ellu muusika suurüritus. Paasi kiindumus Liedi ja kammermuusikasse sai alguse üliõpilasaastail EMAs, omandades mahuka repertuaari ja kujunedes professionaaliks. Tema algatusel ja kunstilisel juhtimisel ning Kuressaare kultuuriosakonna juhataja Tiiu Villsaare toetusel sündinud üritusel on vääriline koht Eestimaa suvises tihedas kontserdielus.
Kammermuusikapäevade kontserte alustas MARUKA trio, seekord uues koosseisus: Harry Traksmann, Kaido Kelder ja Marrit Gerrez-Traksmann. Kontserdi I osa täitis Schuberti ülipikk ja nõudlik trio op. 99. Ettekandest ei saanud tervikut: mängijail puudus ülevaade materjalist, sõnum jäi kuulajani toomata. Dvoraki trios “Dumka” op. 90 esines ansambel täiesti teises kvaliteedis, muusika elas ja hingas. Harri Traksmanni liitumine trioga on lisanud ansamblile värvi ja temperamenti. Nautisin tema tundelist ja kirglikku tooni, mis veelgi võimendas Dvoraki muusika sonoorsust. Ettekandes oli sädet.
Aastaid koos mänginud väljakujunenud ansambel Ulrika Kristian – Marje Lohuaru kontserdi kava sisaldas Beethoveni, Elleri ja Gershwini teoseid. Kahjuks ei saa seekordset kontserti õnnestumiste hulka arvata. Õhtu keskmeks olnud Beethoveni “Kreutzeri sonaadis” op. 47 ei leidnud duo sisulisi ega tehnilisi väljendusvõimalusi vahendamaks kuulajale selle ülikomplitseeritud teose vaimu. Küllap on Gershwini jazzielementidest immutatud muusikastiil põhjamaalasele raskesti tabatav. Ooperi “Porgy ja Bess” kolme fragmendi esitus (J. Heifetzi töötluses) oligi pigem kommenteeriv kui närvi tabav.
Taisto Noore ja Pille Taniloo Liedi-kontserdi avalaul Merikanto “Elule” andis toreda impulsi kogu kavale. Atmosfääri loojana oli osa ka linnuse Kapiitlisaalil, selle resonantsil inimhäälele. Aastatepikkuse koostööga on duost saanud võrratu ansambel, keda iseloomustab musikaalsus, hea maitse ja diktsioon, partneritundlikkus ja võrdväärsus. Seekordne kava hõlmas Merikanto, Schuberti, Tšaikovski, Tubina, Saare, Oja ja A. Kapi loomingut. Kontsert oli üks muusikapäevade kõrghetki, milles jäi hingemineva dominandina kõlama pisima detailini läbimõeldud ja viimistletud Oja “Ei näe enam”.
Virgo Veldi ja Ralf Taali kontsert, mille kavas olid laiemale publikule vähem tuntud heliloojate I. Gotkovsky, R. Boutry, P. Crestoni ja D. Milhaud’ teosed, nakatas kuulajat ja tõi talle palju rõõmu. Ansamblil on peale võimekuse ja andekuse ka lavalist temperamenti: ta suudab luua erilise energiavälja. Publik sai osa erakordselt dünaamilisest musitseerimisest, vaimukusest, professionaalsest üleolekust ja vabadusest kogu kava esitamisel.
Tõeliseks elamuseks kujunes Vahur Luhtsalu ja Andres Paasi koosmusitseerimine. Kavas kaks antipoodi, Bach ja Rahmaninov – tõeline väljakutse noorele, oma muusikutee hakul ansamblile. Rahmaninovi sonaat tšellole ja klaverile op. 19 püstitab mängijale ülirasked tehnilised nõuded. Samas eeldab selle muusika tõlgitsemine soodumust. Küllap sellepärast kõlabki see sonaat haruharva, kuigi muusika lummavuses pole kahtlust. Duo küllalt põgusale koostööle vaatamata on kooslus haruldane leid: Luhtsalu ja Paas sulasid imetlusväärselt ansamblisse. Nende mängus oli ehtsat tundeintensiivsust, tehnilist üleolekut ja rikast kõlaamplituudi.
Tanel Joamets on mänginud mitmetes koosseisudes, erinevate ansamblipartneritega. Tema võtab sageli kavva selle žanri raskemaid teoseid. Mäletan siiani tema esinemisi koos lauljatar Tanja Timofejevaga Sibeliuse Akadeemia ja EMA kontsertidel Messiaeni ülimalt nõudliku teosega “Poeemid Mi’le”, mille esmaesitajad nad nii siin- kui sealpool lahte olid ja mis äratas eriti Helsingis tähelepanu.
Viimaseil aastail on Joamets pühendunud enam instrumentaalkammermuusikale. Seekord oli kavas Brahmsi mastaapne klaverikvintett op. 34, ettekandjaiks Lasse Joamets, H. Traksmann, Taavi Nachtigall, K. Kelder ja T. Joamets, kõik vaieldamatult väga potentsiaalsed ja ansamblikogemusega mängijad. Brahmsi muusika romantilisus on neile lähedane ja tehniliselt jõukohane. Ometi tundsin kohati puudust juhist, ansambli vormijast, kasvõi ansamblist väljaspool seisjast, kes paneks õiged aktsendid, korrigeeriks üldist kõlapilti, diferentseeriks terviku seisukohalt olulise ebaolulisest, liidaks vahel tuntavad erimeelsused. Tulemus võiks olla ettearvamatu.
Kammermuusikapäevade vääriline ja meeleolukas lõppakord oli Brahmsi “Armastuslaulude” op. 52 ettekanne, esitajaiks Pille Lill, Moonika Sutt, Mati Turi, Tarmo Sild, Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske. See on muusika, mille juurde tahad ikka ja jälle tagasi tulla, mis vaimustab ja vallutab. Tahaksin alla kriipsutada meeshäälte erakordset sobivust, Turi sulnist ja sooja soolot, mis aga ei tohiks tempo liigse aegluse tõttu kaotada valsilikkust. Ansambel oli valinud mõneti aeglasema tempo XVI valsis; eriti viimases valsis tahtnuks ka liikuvamat pulseerimist. IX valss (“Am Donaustrande”) võidaks suurema nõtkuse ja paindlikkusega. XI valss (“Nein, es ist nicht auszukommen”) ei tohiks aga käest minna: ettekande mõjuvust suurendaks veelgi värvikam, mitte nii nivelleeritud klaveripartii. Ja mitte ad libitum, vaid inspireerivamat kaasarääkimist ansamblis!
Kuressaare kammermuusikapäevad olid kahtlemata tähendusrikkad ja tõid ülevaid hetki nii muusikuile kui kuulajaile.