trĆ¼ki lehekĆ¼lg Press Kammermuusikast Kuressaares (Lembi Mets) - Sirp 1999-08-27 Lembi Mets - Sirp 10. – 14. VIII toimunud Kuressaare V kammermuusika päevad köitsid kõrge taseme ja eriliselt südamliku õhkkonnaga. Festivali kunstilise juhi Andres Paasi sõnul on tegu kõrg(?)kammermuusikat propageeriva üritusega. Mina ei julgeks küll juba olemuselt ülielitaarset muusikaliiki veel kastidesse, kõrgemaks või madalamaks jagada. Festivali seisukohalt suureks kordaminekuks tuleb aga pidada elavat, jätkuvalt kasvavat publikuhuvi. Kuressaare muusikakooli 70 kohaga saal oli õhtust õhtusse kuulajaid täis. Hästi korraldatud reklaam, kõrgetasemelised esinejad ning viieaastane kestus annavad märku tekkivast traditsioonist, mille üle iga korraldaja võib uhkust tunda. 10. august, avakontsert Tanel Joamets (klaver), Lasse Joamets (viiul), Taru Lehto (vioola) ja Kristine Blaumane (tšello). Brahmsi Klaverikvartett c-moll oli sel kontserdil suurema laengu kandjaks. Dramatism ja lüürika olid läbi tunnetatud heas proportsioonis. Pianisti ja viiuldaja spontaanne, hetkeinspiratsioonile tuginev mängumaneer said plussiks pinge loomisel. Selle ansambli juhtfiguur on tšellist, praegu Londonis õppiv lätlanna Kristina Blaumane. Tema mäng köidab tähelepanu esimesest poogna tõmbest, selles on harmoonilises tasakaalus professionaalne kõrgtase ja inspireeriv elavus mängumaneeris. Brahmsi Kvarteti Andante osa alguse kadentsis tõi Blaumane esile tšello kui romantilise ideaalpilli omadused: kirgliku kantileeni, lopsaka pehmuse, erutava toonisärina – millest kasvas välja viiulipartiis jätkuv mahlakas südamlikkus. Andantes ja Finaalis kogesingi selle kontserdi parimaid hetki – paindlikke üleandmisi, tõhusaid tõu se, mille pingulevedamiseks on Tanel Joametsa pöörasevõitu natuur nagu loodud. Mozarti Klaverikvarteti Es-duur ettekandele tuli sama spontaansus, vahetule inspiratsioonile toetumine aga kahjuks. Faktuurilised ebakorrapärasused klaveripartiis ja viiuldaja juhuslikuvõitu toon, eriti sisseastumistel häirisid enam kui üks kord. Vormilist selgust, ettekujutuse täpsust oleks oodanud siin tunduvalt rohkem – iseäranis pianistilt, kellele kuulub selles žanris otsustav roll. Ansambliliselt avatud oleku ning kõrge toonikultuuriga võlus kontserdi teine “väliskülaline”, Lapi kammerorkestri vioolasolist Taru Lehto. 11. august Duo Vahur Luhtsalu (tšello) – Andres Paas (klaver). Kaks ja pool aastat tegutsenud duost hakkab nüüdseks kujunema tõeline ansambel. Pean silmas kooshingamist, mis tekib ajapikku üksteise teadliku jälgimise-kuulamise asemele. Beethoveni Variatsioonides Es-duur avaldub ansamblilisus vastanduse ja imitatsiooni, dialoogi kaudu. Hõrgu ja läbipaistva sissejuhatuse järel ilmuv variatsioonirida oli partnereil läbi mõeldud, töötatud ja tunnetatud. Eriti tugeva mulje jättis VI variatsiooni kõlakujundus. Šostakovitši Sonaadi d-moll esitus oli õhtu sisuline tipp – paeluv, süvenenud ettekanne. Tšellist võiks mõelda veel tooni ümarusele, kirglikkusest pole tal puudu. Ent tema mängus on üks haruldaselt meeldiv joon – loomulik, põhjani aus musitseerimislaad. Puhuti segab teda liigne füüsiline pingestatus, mida sel kontserdil esines õige vähe. Andres Paasi mäng on tihti jätnud hoopis distantseerituma mulje, enamasti on määranud intellektuaalne rakurss, kuid sel õhtul õnnestus partnereil vastastikune vaba ning loomulik suhtlemine. Frank Bridge’i muusika on meil suhteliselt tundmatu, tema õpilasest Brittenist teame tunduvalt rohkem. Hilisromantismi ja imp res sionismi sugemetega Tšellosonaat d-moll pakub eri mängijanatuuridele väga erinevaid lahendusvõimalusi. Paasi-Luhtsalu kontseptsioonis domineeris tugev kolo riit, siin oleks arenguruumi pooltoonide, peente vihjete, värvidemängu suunas. Siiski oli ettekanne õige põnev ja mõjuv. 12. august Leili Tammel (metsosopran), Tauno Saviauk (flööt), Peeter Malkov (flööt), Tiit Peterson (kitarr) ja Aare Tammesalu (tšello). Kuldar Singi “Surma ja sünni laulud” on eesti kammermuusika üks omapäraseim, salapäraseim ja keerukaim teos. Vokalistile esitab see nii kõrgeid nõudmisi, et tuleb vaid imetleda lauljat, kes säärasele katkematule emotsionaalsele ja vokaalsele pingele vastu peab. Leili Tammel, keda kuuldavasti helilooja teost kirjutades silmas pidaski, on oma müstilise hääletämbriga kindlasti teose esitajana parim. Tema esinemises saab jõuline sugestiivsus kokku õrnuse ja lavasarmiga, ürgsed kired rahuliku tarkusega. Selliste äärmuste vahel heitlebki kogu teose areng. Kestuselt ja arenduselt on teose raskuspunktiks V osa “Malagueńa”, esituse kõrghetked olid aga seotud III osa (“Vaikus”) helge hardusega. Kitarriflažoletid, pühalik lauluviis ja flöödi klaarilt vulisevad repliigid lõid seni kogematu meeleolu. Instrumentaalansambli koostöö oli lihvitud ja nõtke, andes tunnistust tõsisest austusest esitatava vastu ning põhjalikust süvenemisest. 13. august Klaveriduo Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske. Publikumenu poolest olid lausa rekordilised kaks viimast festivalikontserti, mõlemal osales Tallinna klaveriduo. Peatselt 25 aastat tegutsenud duo oli üks Kuressaare muusikapäevade staare. Seda ansamblit iseloomustab absoluutne teineteisetunnetus. Mingit rolli ei mängi enam koosmängu ajaline aspekt, isegi väikese “loksu” puhul säilib ühtne fraasikujundus. Seda ilmestab lai dünaamiline skaala, peened kõlanüansid, lopsakas bassipartii. Brahmsi valsid ja ungari tantsud olid haaravad ja mõnusad kuulata. Ent sügavaimad muljed sain Poulenci Sonaadi liigutavast tõlgitsusest ja Raveli “La Valse’i” ürgjõust. Neis ettekandeis oli rabavalt palju elu, nii et saaliski võis tunda kuuma ja külma, tajuda lõhnu ja valguse muutumist. Tundus, et kontserdi alguses polnud ansamblit ühendav jõud veel tööle hakanud. Schuberti Suure sonaadi esituses oli teatud hajameelsust, ent mida edasi, seda tulisemaks läks õhkkond. 14. august Lõppkontsert “Kummardus Brahmsile II” I Uku Ratas (metsasarv), Leho Ugandi (viiul), Ralf Taal (klaver). II Vahur Luhtsalu, Andres Paas. III Pille Lill (sopran), Karmen Puis (metsosopran), Mati Turi (tenor), Villu Valdmaa (bariton), Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske (klaver). I pooles esinenud metsasarvetrio koosseisus määras toonuse Ralf Taali mäng, mis kõlas väga süvenenult ja kaasakiskuvalt. Ansambli mõttes toimis hea koostöö partnerite vahel fraasijoonise, üleandmiste-võtmiste osas. Brahmsi Trios op. 40 asendab metsasarv klaveritrio harjumuspärast tšellot, mis tekitab uudse situatsiooni: sirgekõlaline puhkpill peab haakuma hoopis soojakõlalisema viiuliga. Eraldi võetuna oli kõigi mäng ülikaunis. Ent tekkis teatud vastuolu metsasarve- ja viiulikõla vahel: Uku Ratase metsasarvetoon on eriti klaar ja sile, Leho Ugandi kõlakujunduses on oluline koht üpris lopsakal vibratol. Usun, et teatud ajalise distantsi järel teost uuesti mängides tekiks ühtlasem kõlatervik kergesti. Oli väga meeltülendavaid hetki nagu III osa sissejuhatus või terve IV osa jahimeeleolus. Luhtsalu ja Paas mängisid Brahmsi Sonaadi F-duur kire ja kaasaelamisega. Ent kuna käesolevast kirjutisest kuulub neile juba õige pikk lõik, siis sellel ettekandel praegu pikemalt ei peatuks. Selle kontserdi ja ka kogu festivali nael oli uudisnumber – Brahmsi teine armastuslaulude tsükkel vokaalkvartetile ja klaveriduole. Tegelikult kasutab helilooja siin täiskoosseisu ainult poolte laulude puhul. Nõnda on esituseks tarvis mitte ainult head ansamblit, vaid ka väga tugevaid laulusoliste. Selle ansambli hingeks oli Pille Lill. Kui vabalt, vaheldusrikkalt ja tämbrirohkelt voolab tema hääl! Lille kuulates tekkis küsimus, kas meie rahvusooper teda tõesti ei vaja? Teised lauljad pakkusid omakorda kauneid hetki, kvartett kõlas aga klaveriduo toel lihtsalt uhkelt. Nii teeniti publiku lausa maruline vastuvõtt. Saaremaa on imeline paik Eestimaal. Seal elavad sooja südamega ja abivalmis inimesed. Ka selle festivali korralduses lõid kaasa paljud, kel ehk otsest kohustust polnudki. Üht suuremat kammersaali oleks aga Kuressaarde hädasti vaja.