trüki lehekülg


Press

IX kammermuusika päevad Kuressaares (Lembi Mets) - Sirp
2003-08-22

Seekordne kammermuusika festival Kuressaares 6. – 9. VIII kandis kolme pitserit: esimene neist nooruse, teine professionaalsuse, kolmas auväärsuse pitser.

Viimati käisin samal festivalil neli aastat tagasi ja nüüd olin lausa jahmunud vahepealse arengu üle. Igal sammul on tunda korraldava toimkonna suurt kogemust ja asjatundlikkust. Esinejate ring on laienenud tublisti üle Eesti piiride, tänavu torkas veel silma ansamblikoosseisude suurus: sooloesinejate ja duode kõrval sai kuulda kolme triokoosseisu, üht kvartetti ja üht kvintetti. Tähelepanu köitis esinejate enamiku noorus; õieti nägime vaid Rootsi Lysell-Quarteti koosseisus ka soliidsemas eas härrasid. Ülejäänud esinejate pingerida algas 17aastase poola viiuldaja Lech Antonio Uszynskiga, jätkudes 19aastase läti pianisti Vestard Shimkusega ja veel nelja tudengieas muusikuga. Samas on kõigi esinejate puhul tegemist juba kogenud ja tuntust kogunud mängijatega. Prestiizhi lisasid üritusele kolmel õhtul kohal viibinud esinduslikud külalised: avakontserdil Estonia klaverivabriku poolt tuliuut pilli kultuurikeskusele üle andma saabunud Venno Laul, Poola suursaadik Eestis hr. Woyciech Wroblewski, kes viibis Poola trio Elegiaque kontserdil, ning Vestard Shimkuse kontserti külastanud helilooja Peteris Vasks. Mainimata ei saa jätta ka uhiuut Kuressaare kultuurikeskust kammerkontsertide jaoks suuruselt ideaalse ja akustilises mõttes küllaltki sobiliku saaliga, kus toimus enamus kontserte.

Avaakord
Avaakordi andis festivalile ürituse kunstilise juhi Andres Paasi koostatud ansamblite kontsert. Esimeses pooles kõlanud Schuberti “Forellenquinteti” koosseisus (pianist Andres Paas, viiuldaja Leho Ugandi, vioolamängija Heili Eespere, tshellist Marius Järvi ja kontrabassist Mati Lukk) moodustus nagu kaks erinevat poolust. Kui basspillid lõid rohkem “tuline-põletab” tandemi, siis ülejäänuid ühendas pigem “kiliseb-kõliseb” lahendus. Schuberti lugu on ju läbipaistev nagu klaas, aga soojus sealt kaugeltki ei puudu ja nõnda, kahe pooluse koostöös, tekkis väga hea meeleolu. Teise poolaja teos, Brahmsi Klaveritrio nr. 1 H-duur (A. Paas, Leho Ugandi ja Marius Järvi) kandis endas vajalikku hulka rasket rulluvust ja tundevarjundeid. Siinkohal tahaksin esile tuua praegu Sibeliuse akadeemias õppiva Marius Järvi tshellokõla, mida võis imetleda juba tema paari aasta eest ilmunud plaadil “Via”. Ta kuidagi sukeldub süvitsi heli tekitamisse, sellega justnagu üheks saades (Brahmsis minu meelest teinekord ka liialt, seeläbi pisut pead kaotades). Aga “Forellis” avaldasid muljet kõik tshello ja kontrabassi unisoonid koos ERSO kontrabasside kontsertmeistri Mati Lukiga, kelle erksus ansamblistina on ammutuntud kvaliteet. Pianisti roll mõlemas teoses on vormi siduda ja A. Paas oli ses rollis edukas. Heili Eespere (õpib praegu samuti Sibeliuse akadeemias) on aktiivne, ärgas ja tehniliselt osav muusik, kelle kohta nn. vioola-anekdoodid kohe kindlasti ei käi. Tema vioolapartii kvintetis köitis ja oli faktuuri suhtes paigas. Leho Ugandi viiulipartii samas teoses oli taotluslikult vulisev, kohati hästi kaunis, kuid ajuti kadus kõla. Kultuurikeskuse saalis pole erilist kaja ja fraasilõppude sulatamine ei tule siin asjale kasuks.
Brahmsi trios oli tasakaal viiuli osas soodsam, Ugandi toonikäsitlus tõi teda siin rohkem esile. Publik võttis avakontserdi väga hästi vastu ja sai lisapalaks ühe svingiloo, Artur Johnstoni “Pennies from Heaven”. Peatuksin meelsasti kõigil festivalikontsertidel sama pikalt, kuid säästmaks leheruumi püüan esile tuua vaid tähtsaima.

Noorusrekord ja emotsionaalne tipp
Poola trio Elegiaque lööks kindlasti noorusrekordi ka mõnel noortefestivalil. Ansambel, millel keskmist vanust vaid 21,6 aastat, esines väärika kogemuse baasil. Elegiaque loodi kaks aastat tagasi, kõik kolm noort muusikut (viiuldaja Lech Antonio Uszynski, tshellist Sebastian Uszynski ja pianist Justina Danczowska õpivad praegu Shveitsis. Beethoveni Klaveritrio B-duur op. 97 (“Ertshertsog”) kontserdi algul jättis mulje: keelpillimängijate instrumendid on nii vanad, et sotto voce (poole häälega it. k.) kõlakujunduses on paratamatu. Mehelikumat volüümi andis siin just ansambli pisitilluke naispianist. Nagu selgus Shostakovitshi Trios nr. 2 e-moll teises kontserdipooles, leidus aga neilsamadel pillidel peaaegu piiramatult fortet ja muudki toonipinget. Pillid on neil vanad tõesti: Giovanni Paolo Maggini viiul XVII sajandi algusest ja Giovanni Gabrielli tshello aastast 1786. Beethoveni trio tämber oli aga taotluslik, igas teoses (peale Shostakovitshi veel Shveitslase Frank Martini “Trio populaarsetele Iiri teemadele”, poola helilooja Witold Lutoslawski “Recitativo e Arioso” ja samuti Shveitsi autori Heinz Holligeri Duo viiulile ja tshellole) võis tunnetada erinevat kõlamaailma.
Samal hilisõhtul SPA Rüütli Ritteri saalis esinenud akordionisti Tiit Kalluste ja saksofonist Villu Veski kontsert pealkirjaga “Eksootilised promenaadid” oli allakirjutanule üks festivali emotsionaalseid tippe. Kohapeal muusika sündimise imet jälgides imestad, milleks seda üldse kirja pannakse, et keegi siis taas pusiks teksti lahti mõtestada. (Teisalt oleks päris kahju, kui Beethoven või Shostakovitsh oleksid jätnud oma tekstid üles märkimata, lootes lihtsalt järeltulevate põlvede inspiratsioonile ja musikaalsusele.) Veskil ja Kallustel on oma “raamistik” olemas, sellise “koduna”, kust rändama minna ja kuhu hiljem taas tagasi jõuda. Aga rännakud on õige pikad, päris ootamatute piirkondadeni. Sel kontserdil liikus heli südamest südamesse... Unustamatud, pühendunud näod: Veski kergelt kummargil nagu vaikses palves, Kalluste liikumatu kui raidkuju, nagu üle aegade valvav sfinks.

Tihedaim päev
Festivali tihedaim päev oli reede, 8. VIII tervelt kolme kontserdiga. Samas Ritteri saalis veetsid kell 14 meeleoluka tunni lastega Karu, Tiigri ja Jänesena Villu Valdmaa, Alar Haak ja Siim Selis. See oli kena üritus ses mõttes, et lapsi püüti mitmel moel tegevusse kaasa haarata, muu hulgas muusikaviktoriiniga (milles enamik küsimusi oli paraku jõukohane hoopis lapsevanematele, kuid ega neilgi pole vaja kontserdil niisama uneleda). Kommi voolas ojadena, sest kogu festivali üheks sponsoriks oli Kalevi kommivabrik.
Samal päeval kell 19 kultuurikeskuses esinenud 19aastase pianisti Vestard Shimkuse kontserdi publikumenu oli võrreldav väikese meeleavaldusega. Noormees on tõesti väga võluv, avala naeratusega ja lõputu jõuga supervirtuoos. Tema anderikkus on kahtlemata erakordne, lisaks klaverimängule komponeerib ta suurepäraselt. Minu arvates viibib ta praegu teelahkmel, kust on võimalik edasi liikuda tõeliste tippude hulka või ka igati menukasse virtuooside seltskonda. Praegu on tema mängus rohkelt noort energiat, mida toetab silmapaistev vormitunnetus. Karaktereis domineerib rõõm ja elujanu, tema maailmas paistab nagu laste piltidel veel pidevalt päike. Shimkusel oli kavas ka omakirjutatud teos “Gooti fuuga”, mille vormikaared idee veenvalt välja joonistasid.
Selle päeva hilisõhtune lossikontsert, esinejaks Trio Mediaeval Norrast, oli kahtlemata maiuspala romantikajanustele (kahjuks vaid neile, kes saali sisse said, sest oli päris tublisti ka ukse taha jäänuid). Kontsert küünlavalguses, etenduse teljeks keskaeg. XIV sajandist pärineva “Tournai missa” osad olid pikitud XIII sajandi Cortona kogumikust pärinevate laudadega (kiidulauludega) ja verivärskete, spetsiaalselt Trio Mediaevali jaoks keskaja vaimus loodud lugudega (autorid Andrew Smith, Piers Hellawell, Gavin Bryars, Ivan Moody). Need kolm naist Anna Maria Friman, Linn Andrea Fuglseth ja Torunn Ostrem Ossum suutsid Kuressaare lossi võlvid inglihäälselt kajama panna küll. Lisagem siia shampanja vaheajal, augustiöö selge tähistaevas ja lahe kohal rippuv täiskuu. Milleks küll teha suvel kontserte muul ajal kui öösiti?

Lõppakord
Viimane festivalipäev sisaldas lisaks lõppkontserdile (esinejad Rootsist, auväärne Lysell-Quartet) ka muusikateraapia loengu ja workshopi. Lõppkontserdil esinenud Lysell-Quartet Rootsist võlus eelkõige oma kodumaa muusika esitusega. Kava esimeses pooles kuuldud Bo Nilssoni “Veetlus” (“Attraktionen”) on viiest võrdlemisi sarnasest miniatuurist koosnev rida. Kavalehe järgi on Nilssoni loomingus “atonaalne ekspressiivsus ühendatud popmuusika ja karge põhjamaisusega”. Neil miniatuuridel õnneks pole popmuusikaga pistmist, teiste nimetatud omadustega aga küll. Suhteliselt hajusad karakterid, pigem helilaigud, teatud värvipigmendid. Kava parimaks numbriks kujunes Wilhelm Stenhammari Keelpillikvarteti nr. 6 ettekanne. Stenhammar on rootslaste oma rahvuslik romantik, ta teostes on ehedat tunnet, südamlikku pihtimust, aga ka palju värvivarjundeid. Lysell-Quarteti härrasmehed (kes kõik on ühtlasi ka Rootsi juhtivais orkestreis tööl) suutsid need värvi- ja tundenüansid kuulajani tuua ja nauditavaks teha.
Nii lõppes seegi festival Kuressaares. Järgmisel korral pühitseb üritus juba 10. sünnipäeva, olles seega piirkonna staazhikaim. See festival on seni kaalus aina juurde võtnud, kaotamata sealjuures oma värskust. Korraldajad eesotsas Andres Paasiga jätkaku samas vaimus, jõudu neile.
No kas siis tõrvatilka polegi? On siiski, ja päris tõsine probleem. Päris kindlasti oleks tarvis midagi võtta ette helivõimendusega. Nii Veski-Kalluste kontserdil kui ka lastekontserdil oli see liiga tugev, süües ära suure osa artikulatsioonist ja hakates lausa kõrvadele. Võib-olla vesiravila saalis poleks võimendust vajagi, see sunniks kõrvu rohkem “sisse lülitama” ja vastaks kammermuusika ideele. Kas lapsed õpivad iialgi kõrvu kikitades kuulatama, kui heli nendeni nagunii vägisi jõuab? Selle üle võiks mõelda.