trüki lehekülg


Press

Elitaarsest populaarseks. VII Kuressaare kammermuusika päevad (Ia Remmel) - Sirp
2001-08-24

Ia Remmel - Sirp

Kunstiline juht Andres Paas, projektijuht Kersti Kirs. Esinejateks HonEst Quintette: Andres Paas (klaver), Péter Somogyi (viiul), Leho Ugandi (viiul), Balàzs Tóth (vioola), Vahur Luhtsalu (tello), kavas Šostakoviti Klaverikvintett g-moll op. 57, Dvoraki Klaverikvintett A-duur op. 81; kammerlaulja Jean Delescluse – pianist David Selig (Prantsusmaa), kavas Debussy, Fauré, Poulenci, Duparci, Wiener’, Kosma ja Tharaud’ laule; Balti trio: Algirdas Vizgirda (flööt), Aina Kalnciema (klavessiin), Teet Järvi (tello), kavas Juris Karlsons, Vytautas Barkauskas, Toivo Tulev, Peeter Vähi, Arunas Navakas, Egils Straume, Rihards Dubra; kitarriduo Anastassia Bardina (Venemaa) – Tiit Peterson, kavas Piazzolla, Granados, Cardoso, Gustafsson, muusikat vene kitarrile; Aleksandr Trostjanski (viiul, Venemaa), Rustam Komatkov (tello, Venemaa), Luca Schiepatti (klaver, Itaalia), kavas Schuberti Sonaat tellole ja klaverile a-moll “Arpeggione”, Brahmsi kolm osa Viiulisonaadist d-moll op. 108, Mendelssohn-Bartholdy Klaveritrio nr. 1 d-moll op. 49; Bartóki kvartett (Péter Komlós, Géza Hargitai, Géza Németh, László Mezö), kavas Haydni Keelpillikvartett G-duur op. 77 nr. 1, Bartóth (vioola), Vahur Luhtsalu (tšello), kavas Šostakovitši Klaverikvintett g-moll op. 57, Dvoraki Klaverikvintett













Balti trio viis kuulaja Kapiitlisaalis nüüdismuusika maailma


“It’s very popular!” ütles, suur üllatus hääles, Bartóki kvarteti kontserdil üks Saaremaa suvekülalisi, hollandi noor ökoloog. Tõepoolest – keerukas ja omajagu elitaarne kammermuusika oli Kuressaares väärtustatud ja hinnatud. Ja kuigi mul kahjuks puudub võrdlus varasemaga, arvan, et need, seitsmendad kammermuusika päevad olid väga head ja mitmeti märkimisväärsed. Ideed, mille teostumise nimel juba mõnda aega töötatud – tuua kuulajani uudset repertuaari, nüüdismuusikat ja muuta üritus rahvusvahelisemaks – on nüüd vilja kandnud. (Õnn saatis korraldajaid ka siis, kui haigestus Moskva trio liige Natalia Ardaševa, kellele tuli otsida asendaja. Viimasel hetkel leitud itaalia pianist, Bolzano konservatooriumi õppejõud Luca Schiepatti valdab laialdast repertuaari ja päästis olukorra.)
Mitmel kontserdil toodi jooksujalu lisatoole ja pandi saal pilgeni täis. Hirmus tore, kui publikut on palju, kuid esimeses reas istuti küll juba lausa esinejate nina all. Tundub, et Kuressaare kammermuusika päevad vajavad suuremat saali, küllap see ka leitakse.

Eelmisel aastal edukalt debüteerinud HonEst Quintette jätkas sel aastal uues koosseisus, endistest alles Andres Paas ja Leho Ugandi, uuteks liikmeteks Péter Somogyi, Balasz Tóth ja Vahur Luhtsalu. Nooruslikult ulja ansambli vaimustus, mängulust, aga ka süvenemistahe haaras publikut väga. Ega klaverikvintette just väga tihti esitata ja kuulata oli seda huvitavam. Šostakovitši klaverikvintett g-moll on helikeelelt lihtne, selge, isegi plakatlik. Ilmekad teemad, kaunid soolod, massiivne vägevus ja haaravad kulminatsioonid – põnev teos nii mängijaile kui ka publikule. HonEst Quintette’i esitus oli ladus, puhastatud, vormiliselt kindlal alusel. Anti endast kõik, mängiti ühtse organismina, kuigi dirigendi rollis, nagu ikka suures ansamblis, oli pianist. Dvoraki kvintetis oli palju ilusaid meloodiaid, häid soolosid kauni tooniga aldimängijalt Tothilt, aga ka tšellist Luhtsalult. Suurima armastusega esitati teose II osa Dumka ja suurima lustiga III osa Scherzo (Furiant).

Jääb HonEst Quintette’ile selles, muusikuid üha kannustavas püüdlemises täiuse poole veel soovida suuremat tempolist ühtlust ja keelpillidele täpsust intonatsioonis.
Jean Delescluse ja David Selig esitasid sarmika prantsuse kammerlaulu, mélodie-kava. Laulja ei rabanud esiotsa mitte vägeva häälega; pigem oli see aegapidi arenev melodeklamatsioon, kus meelelisraugest muusikavoost tõusid tippudena esile Gabriel Fauré “Chanson du pêcheur”, “En sourdine” ja üks kontserdi pärle, Francis Poulenci “Bleuet”. Kontserdi teises pooles kõlanud Henri Duparci laulud tundusid esiotsa väga faurélikud, kuid äratasid huvi ja tahtmist rohkem teada saada. See omajagu traagilise elukäiguga helilooja oli César Francki õpilane ja mõjustatud ka Richard Wagnerist.
Veelkuuldus (Wiener’, Kosma ja esinejate eakaaslase Alexandre Tharaud’ lauludes) oli lustakat helidesse valatud sõnamängu kuni kalambuuritsemiseni.

Balti trio Vizgirda – Kalnciema – Järvi viis kuulaja Kapiitlisaalis nüüdismuusika maailma. Kuigi koosseisult rohkem nagu barokkansambel, esitati sel korral eesti-läti-leedu vanemaid, uuemaid ja verivärskeid teoseid, mis just sellele kollektiivile kirjutatud. Juris Karlsonsi “Ouverture à la Fête” oli sümpaatne barokne stilisatsioon neoklassitsistlikus laadis, Arunas Navakase “Cadenza” (esiettekanne) improviseerivad hoovused sumbusid pikapeale liigsetes kordustes. Egils Straume teost “Pro memoria ESTONIA” kuulates tundus, et helilooja on väga raske ja pretensioonika teema valinud: lugu tundus pisut väheütlev, aine käsitlus pisut liiga lihtsakoeline. Kuid küllap see oli helilooja operatiivne reaktsioon tragöödiale.

Väga meeldis Vytautas Barkauskase “Intiimse muusika” sahisev- sosistav-ärev maailm. Leidlikult kasutatud pillivõimalused (ettevalmistatud klavessiin, tšello ülikõrged registrid, flööt nagu syrinx) andsid põneva tulemuse. Tore oli Peeter Vähi lahe ja nutikas “Komputeriseeritud maailma pastoraal”, sugestiivne Rihards Dubra “Divertismendi” kolmel tasandil ajalises nihkes liikuv meditatsioon. Spetsiaalselt kammermuusikapäevadeks kirjutas Toivo Tulev teose “Du, ewig Du. Selle” – tema harvad, kuid kaalukad pöördumised publiku poole jätavad sügava mulje. Teose pealkiri ja küllap sisugi on leitud Martin Buberi religioossest, võibolla Hiiobi raamatut parafraseerivast luuletusest. See neoekspressionistlikus laadis, polüfoonilise koega teos lõikub meelde oma pinevate, ekstaatiliste kujunditega.

Vastukaaluks nüüdismuusika “raskuse vaimule” lahenesid kuulajate pinged samal õhtul toimunud kitarrikontserdil. Välesõrmne vene kitarrist Anastassia Bardina ja artistlik Tiit Peterson mängisid duona ladinaameerika viise ning Bardina tutvustas haruldast repertuaari: vene seitsmekeelsele kitarrile.

Spontaanselt tekkinud vene-itaalia ansambel Aleksandr Trostjanski – Rustam Komatðkov – Luca Schiepatti pakkus nauditavat eksprompti. Vene muusikud on põlvest-põlve silma paistnud briljantse pillivaldamisega. Ka 1998. aasta Tšaikovski konkursi laureaati Trostjanskit ja Moskva Filharmoonia kontsertühingu solisti Komatškovi kuulaks meelsasti veelgi. Probleemivabalt vahetati kavas olnud Schuberti klaveritrio Es-duur tema sonaadiga “Arpeggione” tšellole ja klaverile ja Brahmsi Viiulisonaadiga d-moll. Komatškovile võiks ju ette heita liiga individualistlikku agoogikat, väga tormakat dünaamikat, kuid teisest küljest toob individualism muusiku omapära massi hulgast esile. Väga imponeerisid Trostjanski laitmatu tehnika ja kõrge mängukultuur ning Schiepatti osavus, kiire reaktsioon ja leidlikkus.

VII kammermuusika päevade kulminatsioon oli lõppkontsert – esines üks maailma tippkvartette, Bartóki kvartett. Tippmuusikuid saabub meile ikka, aga liiga tihti neid ka ei kuule. Bartóki kvartett esitas selle festivali ainsad klassikateoseid: Haydni Keelpillikvarteti G-duur ja ühe Beethoveni Razumovski kvartettidest. Kui Haydni küpse Viini klassika esitus mõjus rahu ja harmooniaga, siis Beethoveni Razumovski kvartetid ei ole just lihtsalt kuulatav muusika. See kaasaegsetelt vähe mõistmist leidnud ja kommentaare “hullumeelse muusika” pälvinud tsükkel tähistab uue epohhi algust kvartetimuusikas. Need teosed on ulatuslikud kui sümfooniad ning nii meloodiakujunduselt kui vormilt tavapärasest keerukamad, nõudes kuulajalt täit süvenemist ja kaasamõtlemist. Veel kavas olnud Bartóki Teine keelpillikvartett kajastab autori otsinguid Esimese maailmasõja ängistavail aastatel. Polütonaalne, palavikuline heliornament äärmuslike karjesarnaste dünaamika- ja tämbrikontrastidega kulmineerub II osa allegro molto capricciosos. See teose raskuspunkt, kus jõhker allegro barbaro vaheldub con sordino lõikude unenäolisusega, jätab vapustava mulje.

Söandaksin arvata, et noores eas õpib muusik selgeks käsitöö, aga vanemaks saades tulevad mängu uued kvaliteedid. Millised, seda võis kuulda Bartóki kvartetilt: miski, mis on valmis saanud, aga mitte tardunud. Ka Kuressaare kammermuusika päevad on seitsme aasta jooksul vanemaks saanud, aga mitte kaugeltki tardunud. On tulnud uus kvaliteet, ositi juba sel korral, kindlasti aga järgnevail.