trĆ¼ki lehekĆ¼lg Press Aktiivse puhkuse vaimne vorm (Ia Remmel) - Oma Saar 2002-08-24 Ia Remmel - Oma Saar Teist aastat Kuressaare kammermuusika päevadel viibides on kogunenud mõtteid ja muljeid, mida omavahel võrrelda. Sellegagi, mis toimub kontserdihooajal Tallinnas. Meie metropolis on kontserdielu ikka kõige tulisem, kuid selle taustal võin veendumusega öelda, et Kuressaare kammermuusika päevad on soliidne festival, ei teisejärguline ega “kodukootud” üritus. Kohal olles võimenduvad kontrastid – linna ja maa, suve, puhkuse, jõudeoleku, jõusaamise vahel. Sest jõudu ei pruugi ammutada mitte ainult koduaias olles või mererannal lesides, vaid ka muusikat kuulates. Teist aastat festivali projektijuhina tegutsev Kersti Kirs on andnud kammermuusika päevadele äärmiselt huvitava ja elegantse “raamistuse”. Siin on lisaks akadeemilistele kontsertidele loodud pidulik, positiivne meeleolu, mida soodustab kerge seltskondlik small talk vaheaegadel klaasi veini juures, lõbus loterii festivali lõpetamisel, kus fortuunaks asjaosalised prantsuse härrad. Ja seda kõike on doseeritud paras jagu, laskmata silmist kaduda peaasjal – muusikal. Arvan, et see kõik on üks väga positiivne Saaremaa promotion väljapoole. Tore on ka see, et festivali kunstiline juht Andres Paas aasta-aastalt lööb käe külge mitte ainult korraldamisele, vaid ka isemängimisele. Paas on osalenud mitmetes rahvusvahelistes kammeransamblites, nii ka sel aastal. Koos läti klarnetisti Marcis Kulise ja leedu tšellist Vytautas Sondeckisega esineti New Baltic Triona. Ja sellisena oli see väga sobiv “üksus” esitlemiseks Läti presidendile Vaira Vike-Freibergale ning Eesti presidendile Arnold Rüütlile nende visiidil Saaremaale. End esitleti professionaalse ja stiilse ansamblina. Kavas oli klassika: Brahms ja Beethoven, aga ka nüüdismuusikat – läti helilooja Peteris Plakidise karakterpala Sleeplessness – “Unetus”. Üldiselt on nii, et mida rohkem asja sisse minnakse, seda huvitavam nüüdismuusika tundub. Vana on küll ilus, aga selle juurde ei saa jääda, muidu tekib stagnatsioon. Avaõhtule järgnenud kontserdil mängis ainulaadne prantsuse pianist Alexandre Tharaud. Olen kuulnud sel hooajal rohkesti klaveriõhtuid ja nendegi taustal on ta silmapaistev muusik. Mitte, et ta oleks suur tehnikamees, mängiks “nii kiiresti kui võimalik” või muud sellist. Huvitav on tema mõtlemine, mis näitab asju uues valguses, äkilises äratundmises. Kuulajad vajavad seda. Kontserdi lõppedes osteti koju kaasa kõik tema kaasasolnud plaadid. Kolmas õhtu oli ungari stiilis. Selle sisustasid lauljatar Viktoria Mester ja pianist Istvan Szlovjak. Õhtu täis ungari muusikat: kirglikke, süngevõitu ballaade, nii rahvalauludes kui ka kaasaegse helilooja György Orbani loomingus. Aga süngevõitu on meie omadki sugulusrahva Mehetapjad-Naisetapjad. Põnevad ja haaravad sellegipoolest. Sama õhtu jätkus veel populaarsete meloodiatega öises raekojas. Esinesid viiuldaja Arvo Leibur, kitarrist Heiki Mätlik, värvi ja ladina-ameerika meeleolu lisas Terje Terasmaa vibrafonil. Reedel suunduti lossi kapiitlisaali, kus toimus ilus ja stiilne vanamuusika kontsert. Händeli tantsuline, ooperlik, Couperini galantne ja tundmatu geeniuse Jan Dismas Zelenka looming kõlas eesti parima oboemängija Kalev Kuljuse, teise oboe Aleksander Hännikäineni, tšellist Leho Karini ja klavessiinimängija Reinut Tepi ettekandes. Festivali lõpetas meisterlik prantsuse keelpillikvartett Quatuor Parisii (Arnaud Vallin, Jean-Muchel Berrette, Dominique Lobet, Jean-Philippe Martignoni). Esitati prantsuse muusikat, valik oli tehtud vähemtuntud, mitteleierdatud lugude kasuks. Prantsuse muusika on õhuline, värvikas, meeleline, väärikas kurbuseski, mitte kunagi labane, argipäevagi poetiseeriv, stiliseeriv-nostalgitsev. Seda kõike kuuldus Germaine Tailleferre, Maurice Raveli ja Reynaldo Hahni tõlgendustest. Kvarteti pillikäsitlus oli värskendavalt teiselaadne, rõõmustav oli see kokkupuude teistsuguse vaimsuse, temperamendiga. Sellega lõppes selleaastane aktiivse puhkuse vaimne vorm. Aga ta jätkub järgmisel aastal.