trĆ¼ki lehekĆ¼lg Press Kammerlikud muusikaelamused (Katre Roolaht) - Meie Maa 2005-08-18 Augustikuu on huvitav aeg ühe jalaga veel suves, teisega astumas sügise poole. Õhtud ja ööd on juba jahedamad ning pimedamad, nii et tahaks pigem toasoojust kui õuejahedust. Ja miks mitte koos hea muusika nautimisega, mida läinud nädalal pakkusid XI Kuressaare kammermuusika päevad. Muusika on omapärane kunstiliik ühelt poolt valmis helilooming ja selle tõlgendamine-vahendamine, teisalt improvisatsioon kui loomine üheaegselt esitamisega. Lisaks veel võimalus ühendada see kõik luule ja tantsuga, mida toimunud üritusel ka kuulata-vaadata võis. Siinkohal mõned mõtted ja muljed osa saadud kontsertidest. Avakontsert algas Viini klassikaga W. A. Mozarti trioga, justkui väikese vihjena järgnevale Mozarti-aastale, mil möödub 250 aastat helilooja sünnist. Meeldejääv oli viiuli (S. Jakovitsh) nõtke ja kerge toon ning klaveri pisut unistav laulvus (A. Paas). Justkui paisu tagant pääsesid tunded valla S. Rahmaninovi ”Eleegilises trios”, kus muusikud ”hingasid” tõeliselt ühes rütmis. Ülimalt pateetiliselt kõlas tshello (R. Komatshkov) ning huvitavate kõlavärvingutega paelus pianisti esitus. Vapustavalt mõjus lainetena tõusev dramaatika teose III osas. Muusikapäevade ainsaks sooloesinejaks oli noor ja andekas rumeenia pianist Mihaela Ursuleasa. Ka tema kavas kõlas esmalt Viini klassika L. van Beethoveni ”Eroica-variatsioonid”, särav ja triumfaalne teos, mida ilmestas pianisti erk temperament. R. Schumanni ”Fantaasiast C-duur” jäi läbi edasipüüdleva helidevoo enim kõrvu lummav rahu viimases osas. Kava teine pool kuulus J. Brahmsi muusikale. Kõigepealt kõlasid kolm intermezzot, mis mõjusid äärmiselt sugestiivsete mõtisklustena. Sama jätkus ka ”Fantaasiates” op. 116. Nendes 3osalises vormis kirjutatud lühipalades on suurepäraselt ”ära kasutatud” kõik klaveri registrite kõlavõimalused. Imeteldav oli pianisti mitte lihtsalt teose esitamine, vaid ”muusika sees olemine”, mingi seletamatu sisemine kulgev jõud, mida ka kuulaja tajub ja mis kaasa viib. Lisapaladena kõlanud rumeenia helilooja P. Konstantinescu ”Toccata” oli kui sädemeid pilduv ilutulestik ning S. Rahmaninovi ”Eleegia” kui meenutus millestki (kellestki) südamelähedasest. Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdil Laurentiuse kirikus kõlasid eesti muusika varasalvest pärit Cyrillus Kreegi vaimulikud rahvaviisid ja psalmid, sekka põimitud mõned keskaegsed kiituselaulud, mis tekitasid justkui igavikus rändamise tunde. Luteri koraalidest mõjutatud rahvaviiside seadetes oli sügavust ning harmoonia mitmekihilist tihedust, ka vaikset palvet, psalmides aga võimalust ja pühalikkust, mis koori meisterlikus esituses ka mõjule pääses, eriti naishäälte osas. Vokaalmuusikat sai kuulata ka linnuses toimunud tshehhi meeskvarteti Q VOX kontserdil. Alustuseks kõlas renessanssmuusika, kus kasutati nutikalt eri ruumides laulmisel tekkivat kajaefekti. Edasi kõlanud romantilistes lauludes oli ansambli kõla veidi harali ja ebakindel, ent järgnevalt esitatud tshehhi heliloojate teostes sai nautida kvarteti lustlikku ja vaba esinemismaneeri, mis tipnes spirituaalidega kontserdi lõpuosas. Siinkohal väärib eraldi esiletõstmist ansambli bass, keda ka saalitäis publikut marulise aplausiga tunnustas. Eksootilisi promenaade pakkus austria trio Open Minds spaa Rüütli saalis. Kavas olid vabad improvisatsioonid, ansambli koosseisus viiul, kontrabass ja löökpillid. Nagu ansambel eelnevalt lubas, valati muusikasse ka muljeid Eestimaast. Pakutu oli mitmekülgne ja huvitav. Mõni pala mõjus päris urbanistlikult ja tormakalt-tõmblevalt, lausa teravalt. Samas oli mahedust ning magusust, lihtsust ja naiivsustki. Kohati tajus kõrv bluusilikke intonatsioone, teinekord aga räpilikku rütmikat. Mõni pala algas aeglaselt, nagu venides ja otsides teine kohe aktiivselt. Vahel andis viiul vihjeid Bachi muusikale ja löökpillid jällegi boolero-laadsele korduvale rütmile ning idamaisele muusikale. Igatepidi üks põnevamaid elamusi pakkunud kontsert. Festivali finaalkontserdil kõlas romantiline muusika Kremerata Baltica keelpillikvarteti Euphonia (tõlkes ”heakõlalisus”) esituses. Noored Läti ja Venemaa interpreedid demonstreerisid tehniliselt vaba ja energiast pakatavat mängu ja tõepoolest head kõla. F. Mendelssohni kvartetis oli väga selgesti tajutav kõlaline lineaarsus ja selgus ka kiiretes osades. J. Brahmsi klarnetikvinteti esitusel lisandus kvartetile M. Kulis Lätist. Mitte nii rahutu karakteriga teos kui eelnev, vaid rohkem sissepoole vaatav. Taas kord hea tunnetusega ansamblimäng ning mitmevarjundiline klarnetikõla. Ja päris lõpetuseks palju tänu kammermuusika päevade kunstilisele juhile ja ellukutsujale Andres Paasile ning tema abilistele ja toetajatele. Aga eks suurim tänu korraldajatele on saalitäis publikut, kellest sellel üritusel puudust pole olnud. Katre Roolaht