Press
Kuressaare kammermuusika päevade kaheksas, prantsuse väljaanne (Ia Remmel) - Sirp
2002-08-16
Ia Remmel - Sirp
Aasta-aastalt tuntust ja jõudu kogunud Kuressaare kammermuusika päevad on oma kaheksandas väljaandes kasvanud elegantseks, peenemaitseliseks ürituseks. Tõstaksin esile festivali sisu ja vormi ühtlust: hästi valitud kavad sobivais keskkondades, varasematele esinemispaikadele on lisandunud veel tuliuus kultuurikeskuse 300kohaline kontserdisaal. Sisu eest on hoolt kandnud kunstiline juht Andres Paas, vormi eest projektijuht Kersti Kirs. Et kammermuusika päevad on Saaremaa oma “vaatamisväärsus”, sellest annab tunnistust ka ürituse lülitamine Eesti ja Läti riigipeade visiidi külastuskavasse. Varem klassikalise muusika osas kui Okasroosikese unes viibinud Saaremaal on nüüd mitmeid arvestatavaid ja uusi avastajaid ootavaid muusikasündmusi.
Quatuor Parisii koos pianist Alexandre Tharaud’ga.
Mis andis tänavusele festivalile oma näo? Eelkõige prantsuse orientatsioon. Prantsuse muusikute rohkus ja mingi üldine prantsuse hõng tegi ürituse huvitavaks, võimaldades mitmeid leide-kõrvutusi. Prantslaste musitseerimisviis on teistsugune: esmapilgul kergelt, mängeldes avatakse sügavamat; naeratades, mitte piineldes. Kõlaruume kujutletakse ja luuakse teistsugusena, täidetakse teistsuguse energiaga.
Festivali avaakordi lõi New Baltic Trio, eesti, läti ja leedu kolme noore muusiku uus ansambel. Mängijad Marcis Kulis (klarnet), Vytautas Sondeckis (tšello) ja Andres Paas (klaver) on lennukad, tundelist cantabilet ja puhangulist liikumisviisi eelistavad interpreedid. Kõlas klarnetitrio väärtuslik klassika: Beethoven ja Brahms ning kontrastiks sekka festivali uudisteos, Eestis esmakordselt mängitud Peteris Plakidise pala “Sleeplessness”. Beethovenit elustas-ilmestas tujukas rubato, Brahms oli viimistletud, sisukas, heade tempode ja hästi jälgitava ülesehitusega. Uudisteosed toovad alati elevust, neid võiks rohkemgi olla – Plakidise “Unetus” lõi rea seoseid ööhäälte, tuule, rahutuse ja otsingutega.
Festivali põnevamaid isiksusi oli teise päeva pianist Alexandre Tharaud. Ta raputas lahti rutiini voolusängist ja lisas tõlgenduste paljususele oma selgelt meeldejääva tahu. Tema peen ja napp kava (Scarlatti, Rameau, Satie ja Raveli “Peegeldused”) oli rikka ja originaalse inimese uudne nägemus. Kaks õhulist Scarlatti sonaati andsid aimu järgnevast – Rameau’ süidist, kava raskuspunktist. Bachiga klaveril on lepitud, ehkki seegi tekitab veel küsimusi, aga Rameau (või Couperin) klaveril? Võimatu? Sugugi mitte. Tharaud’ Rameau on paljude aastate uurimis- ja mõttetöö vili. Ja tulemuseks on näiteks selline tõlgendus: hingestatus, kaunistuste uudsus, vaheldusrikkus (ja õigustatus, kus neid iganes tehakse), millele lisanduvad klaveri võimalused kõla ja faktuuri eristamisel. Oli vaimustavaid leide-detaile: süidi üks osi “Trois mains” – kaanonite mäng, kus lisaks kahe käe repliikidele kolmanda “käe” sekkuvad ja segavad “sõnavõtud” olid ühtaegu lõbusad ja meisterlikud. Satie’ lihtsakoelisus nõuab bon goût igasse nooti, muidu muutub kuulamine peagi üksluiseks ja lood libisevad kõrvust mööda. Raveli “Peegeldustes” pakkus Tharaud värve kõrgeimatest kõrgustest sügavaimate sügavusteni, lisaks andis aimu Raveli karmi, meelelis-tardunud, justkui jäätunud maailma liikumapanevate jõudude vägevusest.
Kolmanda päeva “Ungari buketi” tõid kuulajani lauljatar Viktoria Mester ja pianist István Szlovják. Bukett koosneski eranditult ungari muusikast: rahvalauludest Zoltan Kodály seades, 1947. aastal sündinud helilooja György Orbáni ja Ferenc Liszti lauludest. Lugude narriv-sünged sünkopeeritud helid, meiegi rahvaluules tuntud jubedavõitu ballaadid (“Halb abikaasa”) haarasid, sama maailm kaasaegsemal kujul jätkus Orbáni lauludes.
Viktoria Mesteri siiras ja kirglik esinemine jättis meeldiva mulje, kahjuks oli aga küündimatu teda saatev pianist, kes kippus ka lauljat “üle mängima”. Õnneks Kodály ja Orbáni lugude saated ei nõudnud liiga peent taju ja tundlikku nüansseerimist (mis oleks saanud küll Schubertist või Wolfist!), Liszti laulude rasked vahemängud said aga küll kannatada. Kuid sellegipoolest jõudis sõnum kuulajani.
Sama päeva õhtu “Öö mosaiik” peibutas hubase küünlavalguse ja populaarsete meloodiatega hulgaliselt puhkajaid võluvasse, nüüd veel ilusa laemaali saanud raekoja saali. Heiki Mätlik kitarril, Terje Terasmaa vibrafonil ja Arvo Leibur viiulil esitasid tuntud lugusid “omas seades”.
9. augusti lossikontserdil lõi barokkmuusika ja iidse saali ühendus kauni atmosfääri. Kuulda sai tuntud headuses kõrgbaroki triosonaate (Händel, Couperin), avastuse uudsust pakkus Jan Dismas Zelenka sonaat. See Händeli ja Couperini kaasaegne helilooja tundus olevat pisut kapriisselt pöörase helikeelega omas ajas: ühehäälseid liikumisi katkestasid virtuoossed soololõigud, klavessiin kord vaikis, kord sekkus, ei jälgegi “katkematust” basso continuost. Mängijad Aleksander Hännikäinen, Leho Karin, Reinut Tepp ja eriti Kalev Kuljus on oskuslikud interpreedid, moodustades üksteist hästi tunnetava, nõtke grupi.
Kammermuusika päevade kuulsaim külaline, keelpillikvartett Quatuor Parisii (Arnaud Vallin, Jean-Michel Berrette, Dominique Lobet, Jean-Philippe Martignoni) võlus õhulise kõlakäsitlusega, tõi külakostiks oma vähem tuntud, vähem kuuldud teoseid: Les Six naisliikme Germaine Tailleferre kvarteti, Raveli F-duur kvarteti ja ladina-ameerika päritolu Reynaldo Hahni klaverikvinteti, kus osales veel kord pianist Alexandre Tharaud. Quatuor Parisii tõi taas nauditava näite prantslaslikust musitseerimisviisist, millele omane kerge ja õhuline poognakäsitlus, crescendod ja forte ilma “ragina” ja pressimiseta, piano-nüansside mitmekesisus, tujukas, ometi kooshingav fraseerimine. Esitatavad teosed on kirjutatud ajavahemikus 1902 – 1921 (Ravel 1902-03, Tailleferre 1918, Hahn 1921). Tänapäevaseimana mõjus Tailleferre teos Kuuikule omases impressionismi antipoodstiilis: asjalik-karm, uusklassitsistlik, aktiivse, motoorse rütmikaga. Raveli noorpõlvekvartetis oli palju mänglemist sordiinidega, vahel oli nende äravõtmine-taaspanemine lausa sekundite küsimus. See teos uurib küll piano-nüansi sügavusi ja kandvust, aga “vaikus toob ka kuulaja lähedale”. Kummalise mulje jättis Reynaldo Hahni klaverikvintett; valmimisaasta poolest (1921) peaks olema justkui XX sajand, kuid helikeelelt täiesti Brahms mõningaste mööndustega Fauréle. Uus ja vähe mängitud repertuaar? Esimesel kuulamisel siin mingi uudsuse võlu ju ongi, pealegi oli esitus suurepärane, aga ikkagi “nagu Brahms” XX sajandil? Igatahes muusikamaailm on suur ja lai ning seal leidub nii mõndagi.