Press
Lõõpuni välja. Kuressaare VI Kammermuusika Päevad (Mailis Põõld) - Sirp
2000-08-18
Mailis Põõld - Sirp
Kuressaare kammermuusikanädal läks 8.–12. augustini täissaalile ja mõne kontserdi eel käidi linnast nõutamas lisatoolegi. Festivaliseeme, mis kammermuusika päevade kunstilise juhi Andres Paasi sõnul külvati omal ajal rängal põuaperioodil, on kuuendal lõikuskorral andnud küpse saagi. Rahvas oli saalis ja aplausi põhjal otsustades oli teda raske saalist ära saada. Ent olgu täismaja ja ovatsioonide kirjeldamine nii meeldiv kui tahes, üksnes sellest ei piisa, et toimunu ülevaatlikult kokku võtta.
HonEst Quintette’i esinemist saatis Kuressaares maruline publikumenu.
Esimese õhtu sisustasid Moskva konservatooriumi haridusega Natalia Ardaševa (klaver), Rustam Komatškov (tšello) ja Stepan Jakovitš (viiul). Moskvalasi põgusalt iseloomustades võiks öelda, et Ardaševa on ansamblist, kes teeb partnerite heaks maksimaalse, ent ei karda ka ise välja paista. Komatškov ent ehe poeedinatuur, kelle ideed ansamblis domineerivaimad ning Jakovitš mängur-virtuoos, kes lisab ratsionaalsusele-sügavusele ulakust ja sära. Avalugu Richard Straussi Sonaat F-duur op. 6 tšellole ja klaverile oli üks festivali terviklikumaid õnnestumisi. Esimene osa kulges vaheda dialoogina, Andantet joonistati tumma, söestunud kõlavärviga ja finaali Allegro vivo veikles petlike silmapiiride vahel. Mis puutub Tšaikovski Klaveritriosse a-moll op. 50, siis pärast teise osa fuugat (VIII variatsioon) mänguvärskus teataval määral rauges. Mulle üldiselt meeldib, kui ajuti pikalt ja pingeliselt fortissimos mängitakse, ent seekord kujunes variatsioonide viimasest kolmandikust ja finaali Allegro risoluto e con fuocost rutiinne kõlakordus.
Tauno Saviaugu (flööt) ja Tiit Petersoni (kitarr) eksootiliste promenaadide õhtul viibis natuke teist masti rahvas kui triokontserdil. Flööti-kitarri tuli kuulama hulgaliselt arste ja õpetajaid ning enesestmõistetavalt ka seljakoti ja fotoaparaadiga rännumehi. Algul oli publik hardalt eneses ning näis Jacques Ibert’i ja Heitor Villa-Lobosi miniatuuridelt ootavat filosoofilist kaalukust. Pühaliku süüvimisega kuulati Urmas Sisaski “Hale-Bopp’i komeedi” kulgu-kadu ja Peeter Vähi “Müstilise ühinemise” helilahvatusi. Ent kui õhtupäike viimaks Argentiinas-Brasiilias loojus, ei kustunud kellegi näolt enam naeruvine. Raske otsustada, kumb võitis rohkem südameid, kas Celso Machado kurbrõõmus viisikarneval või Astor Piazzolla 1960. aasta “Night club’is” kulmineeruv tangomelu. Kummitama jäid mõlemad.
HonEst Quintette’i esinemist koosseisus Andres Paas (klaver), Barnabás Kelemen (viiul), Leho Ugandi (viiul), Katalin Kokas (vioola), Kristjan Saar (tšello) saatis Kuressaares maruline publikumenu. Pole vist ülepakkumine, kui öelda, et ükski ansambel ei lahkunud lavalt sedavõrd faustlikus meeleolus nagu ungarlaste-eestlaste ühiskvintett. Joovastust uhkas mõistagi ka Ernö Dohnányi ja Béla Bartóki noorusoopustest. Kvinteti esiviiul Barnabás Kelemeni kohta sobiks iseloomustus: õnnesärgis sündinud. Tehniliste probleemide läbimängimisega tegeles ta ilmselt juba varases lapsepõlves ja nähtavasti pole ta kunagi võtnud viiulit kätte kellegi teise tahtel. Annet, temperamenti ja pühendumist tulvab igast poognapuutest. Kelemen on superpiloot. Aga kohati on ta ka üksiküritaja. Kelemeni surmasõlmi harutasid lahti Ugandi ja Paas. Nemad tegutsesid ühislennul äärmiselt kasulikult, tagades hoovõtu ja maandumisraja pikkuse. Kuna aga ansamblil seisavad kindlasti ees õige karmid lavad, siis praegu annaksin kõrge hinde Dohnányi kvinteti I ja IV osale ning loeksin õhtu päriskulminatsiooniks Bartóki kvinteti III osa Adagio ja finaalvallutused. Soovin ungarlastele-eestlastele, et nende mänguvaimustus ei langeks ühegi pügala võrra, ansamblimängu kvaliteet (fraasilõpud, häälestus, tempoline vastupidavus) aga tõuseks.
Kvintett koosseisus Lembit Orgse (klaver), Olev Ainomäe (oboe), Vahur Vurm (klarnet), Rait Erikson (metsasarv), Kristjan Kungla (fagott) puhus eelmise õhtu pingekolded laiali ja kujundas märksa tasakaalukama atmosfääri. Beethoveni ja Mozarti Es-duur-kvintettide harmooniakihid distantseeriti Hindemithi loomingu (Sonaat oboele ja klaverile) linnulennulise aerofotoga ning üheskoos mängides ei rõõmustatud mitte niivõrd oma arvamuse kui omavahel jagatud arvamuse üle. Kvinteti kolm liiget: Orgse, Vurm ja Ainomäe demonstreerisid vajadusel ka diktaatoriomadusi, ilma et oleksid unustanud, kus lõpeb enda ja algab võõra pärusmaa. Diktaatorina oli nende võim peaaegu võrdne, ent mõju erinev. Vurmi mõju oli mõtlik ja fantaasiavalda puudutav, Ainomäe oma teravmeelne ja intellektile rõhuv, Orgse pitser aga kestvaim ja huumori abil ühendust otsiv. Üht tõeliselt head kammermuusika festivali ei kujutagi ette klassikata.
Lõppkontsert austas Gabriel Fauré loomingut ja viimasel õhtul kõneldi Kuressaares sellestki, millest muusikud ei suuda eales vaikida: (muusika)ime tabamisest. Kuivõrd see tol reliikviate õhtul aga õnnestus? Alustuseks Sonaat d-moll op. 109 Natalia Ardaševalt ja Rustam Komatškovilt. Duo mäng oli hea näide ansamblilisest sobivusest. Nii täpselt tajutud tooni- ja liikumisnüansse ei saa küll vaadelda üksnes üheteistaastase koostreeningu tulemusena. Komatškovil kulges fraas ka kiiretes ja ülikiiretes tempodes metronoomilise pealetükkivuseta ning kõlavärvides eelistas ta pigem varjundatud kui puhtaid toone. Ardaševa mängis esimest osa praktiliselt olematu pedaaliga, ent see ei vaesestanud põrmugi tooni ülemhelide rikkust. Eriline meister on ta siiski reageerima Komatškovi rubatodele. Villu Valdmaa (bariton) ja Andres Paas esitasid kimbu laule – süvenenult, veenvalt, isegi mõningase karmusega ja teatraalsuseta. Ühtviisi nii lauljat kui pianisti meeles pidades nopin kuuldust: “Clair de lune”, “Fleur jetée”, “En Sourdine”. Ning lõpuks viimne reliikvia: Klaverikvartett c-moll op. 15 Mati Mikalailt (klaver), Maano Männilt (viiul), Martti Mägilt (vioola) ja Tõnu Jõesaarelt (tšello). Mati Mikalai võib endale lubada seda, millega ansamblis harva riskitakse: ta mängib lahtise klaverikaanega ja ülemängimise ohtu ei ole. Teose parimad ja ühtlasi ka kogu festivali ühed mõjuvamad olid just keskmised osad: viirastuslike horisontide suunas põgenev Scherzo ning ühtviisi intensiivselt nii helide kasvu kui hääbumist väärtustav Adagio. Kvartetil õnnestus olulisim: Fauré kujundeid ei öeldud ühemõttelistena ja otse, ent nad öeldi lõpuni välja.